Ema kui elu läte

Esimene armastus meil kõigil, sõltumata soost, on NAINE. See on EMA. Muidugi on ka suhe isaga väga oluline, aga esimesel kohal on ema. Sa oled oma emast läbi imbunud, sest sa oled ema sees küpsenud. Suhe emaga, kas tahame või ei taha, peegeldab absoluutselt kõiki suhteid, olgu mehega, lastega, töökaaslastega, iseendaga. Kas ema tahtis sind või ei tahtnud, kuidas ta sind ootas, mis tundeid ta tundis? Kui vaatame suhet oma emaga kainelt ja kõrvaltvaatajana, võib see anda väga peenelt kodeeritud võtme, miks üks või teine suhe meie täiskasvanuelus viltu veab. Tervendades suhet oma emaga, tervendame suhet maailmaga.

Ema on nagu suur armastuse ookean, kus hulbime esimesed üheksa kuud. Isa on nagu tuli, see on nähtav osa inimese arengust. Ema sees, emakas, on tühjus ja täis-olek, pimedus ja valgus koos. Kui seeme peab liikuma, et elu saaks sündida, siis emakas on midagi, mis on paigal ja on.

Kujuta ennast hetkeks tagasi… Sina oma ema sees, pimedas tühjas ruumis. Samas ka ääretult valgusküllases, sest see on kõige valgem koht, kui see koht on kantud armastusest. Oled lõpmatuses, oled siin ja praegu. Oled ruumis, kus saad kontakti kõigi esivanemate tarkuse ja väega. Kui sina olid oma ema sees, siis sinu ema oli sel ajal oma ema sees ja seega on sinu vanaema juba kogenud ka sind, sest sinu emas valmisid munarakud, kust oled hiljem sündinud sina. Ja sinu sees arenesid munarakud oma laste jaoks, kui olid oma ema sees, see tähendab, et sinu ema on saanud tunda sinu tulevasi lapsi enda sees. Nii on iga vanaema hoidnud juba eos enda sees oma lapselapsi. Justkui matrjoškad üksteise järel. See on ilus ja turvaline kujund selleks, et vajadusel tervendada ja taastada katkiseid sidemeid oma esiemadega.

Ja siis, ühel erilisel hetkel, sünnib seemnest Elu. Siin tuleb mängu jumalik ajastus, üks naine jääb rasedaks, teine ei jää. Ka spermatosoidil on vaja tuge, õiget aega ja õiget keskkonda. Kõik on kõigega omavahel seotud. Naise tuppe ei saa kontekstist välja rebida, kõik, mida me teeme, sööme-joome, kuidas elame, mõjutab me tuppe, emakat, elutantsu. Nagu ka mehel. Ühisest elutantsust sünnib uus elu.

Igal emal ja naisel ning naiselikul energial üldiselt on missioon elada südames ja südamest jagada. Naise rinnal on võimalik kõike ja kõiki hoida, läbi hoituse mõista ja tervendada. Isegi siis, kui käib sõda, vägistatakse, pilgatakse, mõistetakse hukka.

Naise rind on kõikehõlmava emaarmastuse pelgupaik, puhas ja siiras. Seesama energia ja emaarmastus on ka isades olemas.

Mõistmine, kaastunne, andestamine – need on naiseks olemise iidsed elemendid.

Meie ühiskonnas on üks suuremaid naiste valusid süütunne emana. Keegi ei pruugi seda öeldagi, aga see tunne ning ühiskonna surve ja kuvand, et ema on „teatud moodi“ (kunagi ei tutista, pole halvas tujus, jaksab, kokkab, koristab jne), teeb naistele väga palju kurja.

Ema kuvand tuleb au sisse tuua. Nagu ka vana naise kuvand. Me oleme oma lastele emad ja emaks olla iseenesest on juba õige ja hea. Emadus on püha. Emaduses endas puudub duaalsus, hea või halb, ema on ema.

Ühiskond ei saa õpetada emaks olemist. See, kuidas olen ise omaenda lapsele hea ema, peab tulema iseenda sisemisest tarkusest. See tarkus on igaühes olemas, kui oma südant kuulata.

Hea ema ei tohi iseennast ära unustada. Juhul kui ema ja lapse vahel on konflikt, on alati ema see, kes peab leppimise suunas esimese sammu tegema. Sama on ka ämmadega. Kui ämm perre tulnud miniat vastu ei võta, tema poole sammu ei tee, siis võib minia kasvõi mitmest nahast välja pugeda, aga pole ikkagi piisav. Põhjus, et minia pole piisavalt hea, ei ole minias, vaid ämmas, kes ei suuda aktsepteerida poja valikut.

Autor: Kristina Paškevicius

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Mirjam Hakkaja, Kristina Paškeviciuse, Katrin Saali Sauli raamatust „Elu puudutus“.

Seotud