Uude suhtesse siirdunud partneril ja tema uuel partneril on nii palju rõõmu, elevust, armastust, uudsust ja põnevust, mis kõik aitavad lapse integratsiooniga seonduvate väljakutsetega toime tulla. Üksijäänud partneril positiivseid tundeid tavaliselt napib, negatiivseid aga jagub rohkem kui kanda jõuaks. Seepärast olengi siin raamatus, mis on mõeldud käsiraamatuks kärgpere loojatele, pööranud palju tähelepanu ka ekspartneri rollile. Ehkki kärgpere loojate ametlikust ringist väljapool, mõjutab ekspartneri seisund lapse vaimset seisundit ja integratsiooni väga suurel määral.
Valutaval üksijääjal on lahendada peaaegu võimatuna näiv ülesanne nagu muinasjutus, kus kuningas käskis talumehel tema ette ilmuda mitte riides, aga ka mitte alasti ja mitte teed mööda, aga ka mitte tee kõrval. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, petnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Ta lihtsalt unustada. Nii mitmedki üksijääjad valiksid selle mooduse toibumiseks. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga laps on mängus. Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peab ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla tõesti raske ülesanne. Antud olukorras peab üksijääja eelistama lapse huve, kuigi see võib enda toibumisprotsessi aeglustada või saboteerida.
* Vanemate lahkuminek on lapsele igal juhul tohutu katsumus. Rohkem kui lahutus ise, ruineerib last õnnetu, vihase, pettunud partneri isiklik reaktsioon lahkuminekule. Laps võtab endasse oma armastatud vanema valu ja ängi. Laps armastab ju mõlemat vanemat, ta ei taha kummastki lahus olla ega soovi oma ellu selles küsimuses mingeid muutusi.
Lapse lahutusjärgne vaimne seisund sõltub otseselt vanemate endi vaimsest seisundist. Laps on niipalju haavatud, kui haavatuna tunneb end nõrgem, õnnetum vanem.
Üksi jäänud vanema maailm on pärast lahkuminekut sageli pahupidi pööratud. Kehvemal juhul tunneb inimene, et ta ei püsi enam pinnal. Kuidas tulla toime tundega, et armastatud inimene vedas alt? Mis mõtet kõigel on? Ta ei jaksa elada, võidelda, teha nägu, et kõik on korras. Kurbus vaheldub vihaga. Ühtedel domineerib kurbuse, teistel vihatunne. Sageli kaasneb lahkuminekuga turvatunde kadumine ning üksijäänud vanem peab hakkama saama kangelasliku teoga, et tema äng ja kindlustunde kadu ei kanduks üle lapsele.
Sinu seisundist sõltub Su lapse heaolu. Sinu kibedus võib olla ruineerivam kui teise vanema eemaldumine. Jah, võib-olla Sa tahad enesekaitseks öelda, et kui Su partner poleks minema läinud, ei oleks Sinul valus ning laps ei peaks nägema Sinu valu ja kibedust. Su partneril pole aga selgituseks nähtavasti muud öelda, kui et sellesse suhtesse, polnud tal enam võimalik jääda.
* Mõnikord kannab üksijääja oma isikliku valu üle lapsele, öeldes: „Isa/ema jättis meid maha!” Ent tegelikkus on enamjaolt selline, et mees jätab maha naise või naine mehe, mitte lapse.
Emotsionaalne side ekspartnerite vahel katkes. Paraku hakatakse tihti haiget tegema ekspartnerile kui isale või emale. Kui nüüd eemalduda hetkeks või tõusta olukorrast kõrgemale, võiks vendettat ihkav inimene endalt küsida: „Mida laps tunneb, kui ma tema teisele vanemale kätte maksan?”
Tunnista endale, et partner lahkus teie suhtest, aga ära tõmba last mahajäetute leeri kaasa. Üks rängemaid haavu, mida Sa saad oma lapsele lüüa, on öelda, et teine vanem jättis meid maha, sest ta ei armasta meid enam. Palun ära nii kunagi, mitte kunagi, ütle, isegi mitte kõige suuremas meeleheite- või vihahoos. Teine vanem armastab endiselt oma last. Kui tal oli enne lahkumist lapsega tugev side, võid olla kindel, ta ei lahkunud kerge südamega. Kui Sa nii ütled, jääb laps tõepoolest uskuma, et ta on teinud midagi nii halba, mis jättis ta ilma teisest vanemast. Siit edasi on lapsel ainult üks samm uskumuseni, et ta mitte ainult ei teinud midagi halba, vaid et ta ongi halb ja väärtusetu.
Sõltuvalt vaimsest seisundist võib üksi jäänud vanem tahta hoida lapsest kinni kui päästerõngast, mis annab justkui ainsa põhjuse veel vee peal püsida. Ja kui lahkuja tahab (mõneks ajakski) last enda juurde, võib üksijääjal tunduda, et ühtki pidepunkti pole.
Ära hoia last kinni, et ta ei saaks suhelda teise vanemaga. Hoia teda, luba tal armastada oma teist vanemat.
Oma lapse armastamine tähendab mõistmist, et ta on iseseisev olend, kelle sünniõiguse hulka kuulub õigus kahele vanemale. Paljud üksijäänud vanemad (eriti emad) kipuvad võtma lapse kärgperes viibimist kui „minu laps on nüüd kuskil seal nende juures”. Pea meeles, et see pole mitte ainult Sinu laps, vaid ka Su ekspartneri laps.
Igal juhul soodusta seda, et Su laps veedaks aega teise vanemaga. Lapsel on õigus veeta mõlema vanema juures aega.
* Ära toetu lapse peale, jaga oma sügavaid negatiivseid tundeid täiskasvanutega – sõpradega, terapeudiga, ära koorma oma lapse psüühikat. Laps ei saa olla Sinu tugi, Su raskus vajutab ka tema viltu. Kui Sa langed depressiooni, võid Sa täiesti ära vajuda ning Su lapsest võib saada väike täiskasvanu, kes tunneb Sinu eest vastutust, kes kardab Sinu juurest lahkuda ja kes peab Sinu meeleolu üleval hoidma.
Sul pole lapse käest mõtet küsida, kas talle on Sinu jutu kuulamine ning Sinu emotsioonide talumine kurnav. Suure tõenäosusega vastab laps hoolivalt, et ta jaksab Sind toetada küll, et pole hullu. Aga on küll hullu. Laps toetab Sind selle pärast, et tal on Sinust kahju. Ta teeb seda enda arvelt ega pruugi Sulle rääkida tõtt, kui raske see tema jaoks on. Säästa, palun, oma last.
Meie kultuuriruumile on siiani omane, et lapsed jäävad pärast lahkuminekut tavaliselt ema juurde. Seega põhiliselt on see peatükk naisele. Aga sama jutt kehtib ka lapsega üksi jäänud mehe puhul.
Stabiilne vanem suudab pakkuda oma lapsele tuge lahkuminekuga kaasnevate elumuutuste juures. Ebastabiilne, pettunud, vihane vanem aga peegeldab lapsele oma seisundit, tahab ta seda või mitte. Kahjuks peab sellisel juhul laps lisaks oma segadusele, vastakatele tunnetele ja vaevale hakkama tuge pakkuma ka õnnetule vanemale. Ta muretseb vaevatud vanema eest ja see käib igale lapsele üle jõu. Hoida lapse elu- ja kasvukeskkond rahulikuna ning kibedusevabana, nõuab vanemalt palju isiksuslikku küpsust ja tugevat tööd iseendaga.
Lennarti (22) lugu
Lennart, juuratudeng, räägib oma lapsepõlvest: „Mu vanemad lahutasid, kui olin üheksa aastane. Isa leidis endale noore naise. Ema oli sellest lahkuminekust vapustatud. Ta ainult nuttis ja nuttis. Mul oli hirmus kahju, et isa läks. Olin temaga väga lähedane – isal oli annet igasugu masinate peale, me sõitsime koos traktoriga ja kombainiga, panime konstruktoreid kokku. Ma ei saanud aru, kuidas see võis niimoodi juhtuda, et isa meid maha jättis. Aga ema ütles, et üks vene lits, Natali, ajas isal pea täitsa segamini. Elasime väikeses linnas, muidugi ema teadis seda teist naist – ta oli minu koolis õpetaja, rahvuselt venelane. Mina teda ei tundnud, aga rääkisin poistele, et meil veab, et ta meid ei õpeta, sest vähe sellest, et too õpetaja on väga paha inimene, on ta veel venelane ka, kes eesti keelest ei saa midagi aru – kuidas sa siis sellisega midagi õpid?
Ema oli nii kuri, et ei lubanud minul isa uude elamisse siseneda. Olgu siis selle litsi juures. Ema nõudis, et isa käiks minuga kodus mängimas, aga iga kord, kui isa tuli, sai ta ema käest niimoodi võtta, et ilmselt kadus tal igasugune isu üle meie läve jalga tõsta. Ema ütles, et mina olen nüüd mees majas. Ma ei osanud üldse mees majas olla ja ma ei teadnud, mida mehed selles olukorras teevad, kui ema nutab, aga ma püüdsin teha oma parimat ja olla emale toeks. Isaga kohtumised jäid aina harvemaks, tema ei tahtnud nähtavasti meile tulla järgmist peapesu saama ja ema ei tahtnud, et ma sinna läheks. Kohtusime siiski aeg-ajalt, isa võttis mind kaasa rallidele, aga iga kord, kui meil oli mingi plaan, muutus ema väga õnnetuks. Ma hakkasin ise loobuma isaga välja minemisest, et emale meelehärmi mitte valmistada. Kui klassivennad õues mingit mängu mängisid, tahtsin ka minna, aga ema oli ilma minuta nii kurb ja ma olin hirmul, et äkki ta tapab end ära. Vähemalt nii ta mõnel päeval nutuhoogude vahel ütles.
Mu klassijuhataja oli range vanem proua. Aga ühel päeval, vast paar kuud pärast isa välja kolimist, andis ta teada, et peab paariks päevaks haiglasse minema ja et meile tuleb uuel nädalal asendusõpetaja Natali – seesama vene lits! Kui ema sellest kuulis, vaheldusid tal viha-atakid hüsteeriahoogudega. Ma sain aru, et esmaspäeval tabab mind hirmus saatus. Ema pakkus, et ma ei pea neil päevil kooli minema, aga kuna meil pidi olema maastikumäng, tahtsin ikkagi minna. Pealegi, natuke põnev oli ka, et kui hirmus see litsnõid ikkagi on ning mida jubedat ta meiega korda saadab.
Ema saatis mind esmaspäeval kooli sellise ahastusega, nagu oleksin läinud sõtta. Ta embas mind ja palus, et peaksin vastu. Meil oli poistega päris sõjaplaan kohe, mida me selle vastiku nõidõpetajaga ette võtame. No filmidest ikka igasugu krutskeid nähtud. Mul oli liim kaasas, et see vaheajal õpetaja toolile valada. Küll siis oleks meil poistega tore naerda, kui ta seelik kinni kleepub ning tool seljas, venekeelselt vandudes ja nuttes ringi jookseb. Oleksime talle hiire ka hea meelega käekotti poetanud, aga kellelgi polnud hiirt, ei elavat ega surnut, käepärast.
Ootasin hingevärinal esimest tundi. Õpetaja Natali saabus. Tuli välja, et ta räägib eesti keelt vabalt ning vastupidiselt meie väga rangele õpetajale oli ta lahke ja lõbus. Teadagi, hoiab oma õelused hilisemaks. Sõbrad tulid esimesel vaheajal ja süüdistasid mind, et ma valetan neile õpetaja Natali kohta. Et ta pole üldse nii vastik, nagu ma lubasin, ning sõber Raul arvas, et tema liimivalamises ei osale. Lühidalt, koolipäeva lõpuks olin minagi muutunud mees. Mulle meeldis Natali. Oma väikses peas arvasin, et ega ema mulle ju valetaks. Ilmselt oli ta valesti informeeritud. Otsustasin teda valgustada, et tegelikult pole Natali üldse nii jube ja ehk saan nüüd isa ja Natali juurde minna, teda pole põhjust karta.
Oh seda püha lihtsameelsust. Ema oli minu elevusest selgelt häiritud ja nuttis terve õhtu. Ta ütles, et Natali lihtsalt teeskles ja varjas oma tõelist palet. Ma väga palju sellest õhtust ei mäleta, ema riidles, et ma olen reetur ja et nüüd jätan minagi ta maha. Ja ähvardas, et kui ma otsustan isa juurde minna, ärgu ma enam tagasi tulgu, teda siis elavana ma enam eest ei leia. Tundsin, et ma ei oska enam midagi mõelda ega teha. Muutusin väga endassetõmbunuks, ma ei julgenud emast eemalduda. Nii me elasime, depressiivne ema ja murelik mina.
Kui ma konstruktiivselt tagasi vaatan, tahaks kõigile emadele, kes on sellises seisus, öelda:
* Ära pane last valima ema ja isa vahel. Ma pidin loobuma isast, kellest ma ei tahtnud loobuda.
* Ära näita lapsele välja, kui õnnetu sa oled. Küsimus pole esimestes päevades või nädalates, vaid selles, et ema seisund ei paranenud ka kuude pärast. Ma tundsin ennast nii abituna, samas vastutavana ja süüdi, et ma ei osanud ema turgutada. Kogu mu lapsepõlve varjutas negatiivsuse pilv. Ja täna ei süüdista ma selles ema-isa lahkuminekut, vaid ema enesehaletsust, tema võimetust enesega hakkama saada.
* Ära räägi halvasti isast ja tema väljavalitust. Ma tundsin, et pean vihkama kedagi, keda ma ei vihka, et ma ei tohi huvituda kellestki, kes on mulle huvitav. Isa ja Natali ei öelnud ema kohta kogu lapsepõlve jooksul ühtki halba sõna. Ühel hetkel, suuremana, hakkasin mõtlema, et isa võis ema maha jätta just tema iseloomu tõttu. Ema saavutas pikas perspektiivis oma sarjamisega selle, et ma hakkasin teda haletsema. Loomulikult armastan ma oma ema, aga kas ka austan?
* Ära manipuleeri lapsega, muutudes väga õnnetuks, kui lapsel on plaan saada isaga kokku. Ema saatis mind alati ära tugeva embusega ning sõnadega: „Ma hakkan sind kohutavalt igatsema; ma ei jõua ära oodata, millal sa koju jõuad; ma ei tea, mida ma selle ajaga peale hakkan, kui sind ei ole. Tule siis ruttu tagasi!” No ei olnud kerge nende sõnade peale rahuliku südamega lahkuda. Tagasi tulles ei julgenud ma kunagi näidata välja, et mul oli isaga koos olles tore.
* Ära mitte kunagi räägi oma lapsele oma suitsiidimõtetest, see tekitab Su lapses kabuhirmu. Ma tundsin paanilist hirmu, ma ei julgenud ema juurest eemalduda. See oli hirm, et ma pole piisavalt hea, et minu nimel elada. Hirm, et kui ma teen vale liigutuse, ei tule õigel ajal koju, lõbutsen kuskil või ei taha emaga loomaaeda minna, lõpeb asi letaalselt.
* Ära korralda ahvatlevaid üritusi, näiteks minekut lõbustusparki, kui isapoolsel vanaemal on sünnipäev, ära broneeri Saaremaale kohta spaas, kui Lõuna-Eestis toimub ralli. Ma ei tahtnud kummagi vanema üritusest ilma jääda, reeglina valisin ema üritused, sest talle äraütlemine tõi kaasa suure kurvastuse, mida mul oli raskem taluda kui isa pettumist, et ma ei tule.
* Ära sõnele teise vanemaga lapse kuuldes. Ma ei tahtnud kuulda pealt ei seda, kui ema isale helistas ja teda süüdistas ega veelgi vähem nende põgusate kohtumiste nähvamisi.
* Palun otsi abi. Ma ei jaksanud kuulata enam seda hala. Laps ei pea kantseldama oma vanemat. Vanem peab hoolitsema lapse eest.
* Õpi üksi elust rõõmu tundma, ära pühenda kogu oma elu lapsele. Armasta ja hoia last, aga ela oma elu, leia uusi sõpru, kaaslasi. Ma ei tahtnud olla ema ainus sõber ja kaaslane. Ma ei tahtnud olla oma ema maailma kese, mille ümber tema elu käis. See oli liigne koorem. Ma oleks tahtnud elada lapse ja teismelise elu. Et isast eemaloleku ja ema ilmasambaks olemisega toime tulla, veetsin ma aastaid arvutimängude maailmas. Nii sain eemalduda ängistavast reaalsusest. Tagantjärele mõtlen, et kas mu ülikooliõpingud välismaal olidki äkki emast eraldumise teenistuses…
* Lase lapsel laps olla. Mõlemale vanemale meele järele olemine oli kohutavalt raske. Isa tahtis ju mind ka näha, viia endiselt rallidele ja ajada meestejutte. Ma õppisin vassima, varjama ja valetama, et emale mitte haiget teha. Ma muutusin meistriks selle ütlemises, mida ema kuulda tahtis. Väga sageli ütlesin seda, mida ma tegelikult ei arvanud ega tundnud. Ja isale puhusin hambasse, et ma ei saa temaga tulla, kuna kooliasjad on ees. Ma püüdsin ära arvata, kuidas olla, mida öelda ja !mida ütlemata jätta, et nii emal kui isal oleks hea. Kõige selle juures kippus mul unarusse jääma see, mida ma ise tahtsin.
Ma loodan, et mu lugu võiks olla õpetuseks.”
Mina loodan sedasama, seepärast on Lennarti poolt kirja pandud mõtted ka lugejani toodud. Lennart on küpse ja stabiilse psüühikaga noor mees. Lapsepõlvetraumad ja äng on temasse jätnud oma jälje, kuid ta paistab olevat end leidnud ja ta hingehaavad on kinni kasvanud. Mõne õrnema lapsega ei pruugi nii hästi minna.
Rohkem näpunäiteid, kuidas toime tulla olukorraga, kus Su laps kuulub tänu teisele vanemale kärgperre, leiad Katrin Saali Sauli raamatust “Eluterve kärgpere käsiraamat”
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut
Katkend pärineb Eluterve kärgpere: lahkuläinud vanemate koostöö on päästerõngas, mis päästab lapse valujõkke uppumast.
* * *
Katrin Saali Saul “Eluterve kärgpere käsiraamat”
Kirjanduskonkursi BestSeller 2015 võidutöö aimekirjanduse kategoorias
See raamat on kauaoodatud praktiline teejuht peredele, kus vanemate paarisuhe on lõppenud, kuid endisi armastajaid ja tänaseid ekspartnereid seovad ühised lapsed.
Kui oled alustamas uut suhet ja tahad oma eelmisest suhtest pärit last uude perekonda integreerida nii, et see lapsele võimalikult valutult kulgeks; kui oled lapsevanem ja vajad teejuhti, et ehitada oma ekspartneriga üles toimiv koostöösuhe teie lapse õnneliku tuleviku nimel; kui oled uueks partneriks inimesele, kel on eelmisest suhtest laps, siis see raamat on sulle.
Põhjalik, inspireeriv ja hästi struktureeritud käsiraamat, mille väärtust tõstavad Eesti inimeste lood, kes on läinud uuele suhteringlie või kes on omal nahal kogenud oma vanemate lahutust ja uue suhte moodustamist.
Monika Koppel, pereterapeut
Eesti Pereteraapia Ühingu juhatuse liige
