Peale oma minevikul või tulevikul põhineva mure kasutame me hädaväljapääsuna ka müüti „Ma olen õnnelik, kui…“. Me langeme salakavala kultuurist tuleneva sõnumi ohvriks, mis ütleb: „Sa oled õnnelik, kui [lõpetad ülikooli, saad töökoha, abiellud, ostad maja, võtad koera, saad lapse]“ või „Sa oled õnnelik, kui [see test on läbi, see tööülesanne saab täidetud, päike tuleb välja]“. Aga kui need verstapostid või sündmused ilmuvad ja sa tunned, et oled ikka veel rahutu ja ebakindel, siis mõtled, mis sul viga oh. Midagi pole viga. Elul lihtsalt pole hädaväljapääsu ja see tähendab, et me ei saa vältida inimeseks olemise loomupärast üksildust, valu, ebakindlust ja transtsendentsust.
Elu võib olla üksildane teekond. Tegelikult on üksildus osa inimkogemusest, sest on vaieldamatu fakt, et mitte keegi, ükskõik kui lähedal ta võib su südamele olla, ei ela sinu kehas ega näe elu sinu vaatenurgast. Üks peidetud teemante küsimuses, mis sageli piinab ärevuses meelt, on kutse võtta vastu meie põhiolemuslik eksistentsiaalne üksildus. Kui see küsimus meist kinni haarab, siis keskendume ego veenvale hädaväljapääsule, mis ütleb: „Sa ei tunne end üksildasena koos kellegi teisega või kusagil mujal“. Aga kui me taipame, et üksildus on osa inimeseks olemisest, siis võime õppida kohtuma oma üksildusega ja võib-olla sellega isegi sõbraks saama. Kui kohtume üksildusega, selle asemel et selle eest põgeneda, muutub see paradoksaalsel kombel sõbraks – aga see on meie sisemine sõprus, meil pole tarvis oodata, et keegi teine täidab selle igatsuse koha.
Elu võib olla valus teekond. Mõnedele inimestele, eriti neile, kelle süda on valla, on valu osa igapäevaelust. Me ei pea isegi teadma, miks me nutame, aga kui me tempot aeglustame ja muutume leebemaks, siis leiame, et see kurbuse kiht on keset meie avatud südant. Me püüame põgeneda sellest „tõelise kurbuse südamest“, nagu Pema Chödrön seda kirjeldab, aga põgeneda ei saa, sest valu kuulub elu juurde. Kui sa oled inimene, kelle süda pole veel kivistunud, siis oled valule väga vastuvõtlik iga päev, vahel iga tund. Elust ei saa üle, me peame õppima sellest läbi minema.
Elu võib olla transtsendentne teekond: hetked, võib-olla minutid, mil hing avardub, mil täiel rinnal hingab mitte ainult füüsiline keha, sirutudes tuttavatest piiridest kaugemale, vaid seda teeb ka hing. Transtsendentsus on siis, kui hing tunneb end ära, kui minu lõpmatu osa mäletab ennast, nähes end kusagil peegeldumas selles lõplikus maailmas. Transtsendentsete kogemuste otsing pole viis, kuidas mööda minna loomupäraselt ebameeldivast faktist olla inimene füüsilises kehas. Ent me võime otsida transtsendentsust, nagu otsime hapnikku, sest need hetked, mil meid üheaegselt tõstetakse meist endast välja ja me mäletame endid, varustavad hapnikuga meie hinge ja teevad elu elamisväärseks.
Kust me transtsendentsuse leiame? Valemit selleks pole. Me leiame selle, kui järgime tasaseid jah-sosinaid, kuni vaikne laul muutub suureks kooriks, kuni transtsendentsed hetked pole enam eraldi kogemused, vaid on kohal iga päev või isegi tund. Seda võib juhtuda, kui matkad, palvetad, vaatad kunsti, kirjutad luuletust või õpid luuletust pähe, tegeled oma unenäoga, ronid mäest üles, istud rannas, silitad kassi. Me hüppame jah-i ühelt vesiroosilehelt teisele, kuni need köidetakse kokku ja on loodud roheline rada, mis juhib meie päevi ja öid.
Me peame tegema ruumi ja võtma endale liitlaseks tempo aeglustamise, et sammuda vaikusesse ja kutsuda enda juurde jah-i. Me peame leidma oma kiires elus vaikse nurgakese, et kuulda putukate laulu. Ja me peame teadma, et transtsendentsus pole eesmärk omaette ja tegelikult ei päästa see meid valust ja üksildusest, hirmust ja haavatavusest, mis määratlevad inimeseks olemise.
Transtsendentsus on elu kohtamine elu tingimustel, pannes relvad maha, lõpetades võitluse ja lihtsalt öeldes: „Siin ma olen. Ma luban elul voolata läbi minu ja koos minuga. Ma ütlen elule jah valu ja ilu mitmekesistes väljendustes. Siin ma olen.“
