Peale oma minevikul või tulevikul põhineva mure kasutame me hädaväljapääsuna ka müüti „Ma olen õnnelik, kui...“. Me langeme salakavala kultuurist tuleneva sõnumi ohvriks, mis ütleb: „Sa oled õnnelik, kui [lõpetad ülikooli, saad töökoha, abiellud, ostad maja, võtad koera, saad lapse]“ või „Sa oled õnnelik, kui [see test on läbi, see tööülesanne saab täidetud, päike tuleb välja]“. Aga kui need verstapostid või sündmused ilmuvad ja sa tunned, et oled ikka veel rahutu ja ebakindel, siis mõtled, mis sul viga oh. Midagi pole viga. Elul lihtsalt pole hädaväljapääsu ja see tähendab, et me ei saa vältida inimeseks olemise loomupärast üksildust, valu, ebakindlust ja transtsendentsust.
Elu võib olla üksildane teekond. Tegelikult on üksildus osa inimkogemusest, sest on vaieldamatu fakt, et mitte keegi, ükskõik kui lähedal ta võib su südamele olla, ei ela sinu kehas ega näe elu sinu vaatenurgast. Üks peidetud teemante küsimuses, mis sageli piinab ärevuses meelt, on kutse võtta vastu meie põhiolemuslik eksistentsiaalne üksildus.
