Meie esimese Tenerife-aasta ning kõigi järgnevate hooaegade seltskondlikule elule saab saatuslikuks esimene eestlaste grill Teide jalamil. Ma ei tea siiani, mis vedas meid – lisaks minu esimese Tenerife-sõbranna Antonina soojadele särasilmadele – 1500 meetri kõrgusele tibuvihma kätte ligunema, selle asemel et paari sammuga oma päikesesoojalt rannavaatega terrassilt otse rannaliivale jalutada. Mida kõrgemale auto ronis, seda tihedamaks muutus udu ja sügavamaks kurd minu kulmude vahel.
Tagantjärele tõden, et ehteestlaslikult vihmajopede, keepide ja snäkivaagna all vaarudes said tegelikult tehtud esimesed sammud minu elu ühel kõige ägedamal ja mõnusamal teerajal. Seda eelkõige just kaudses mõttes. Sest toona andsid Kanaari männid endast kõik, et meid proovile panna ja suunata otsa ümber keerama. Hiljem koolitükke tehes saan teada, et seesama Pinus canariensis aitab oma ääretult pikkade okastega õhuniiskust imedes kaasa saare mageveevarude täiendamisele ning seisab tünnideks klopsituna hea tõelise kohaliku veini maitsenüansside täiendamise eest. Aga selleks sügispäevaks olid puud justkui kokkuleppeliselt kõik oma sihvakad okkad poetanud jalgrajale, mis autoparklast piknikuplatsini mõnusalt ligumärja liumäe moodustas ning pool meie perekonnast kasutas selle võimaluse täie raha eest ka ära. Eks siin soojal maal peab muidugi iga võimaluse vastlaliuks kahel käel või siis istmikul vastu võtma.
Vedasin seal siis ninaga seda oktoobrikuist seenemetsa õhku, võdistasin õlgu ja kloppisin püksitagumikku veidigi puhtamaks. Sellest võib järeldada, et mina kuulusin sellesse bobikelgu meeskonda, kes kiljumise saatel oma jalavaeva vähendada üritas. Just täpselt nii efektselt sisenesimegi Tenerife sõbratsooni.
Kui keegi täna küsiks, millise eneseabiraamatu ma võiksin kirjutada, siis see oleks tõenäoliselt teemal „Kuidas hankida sõpru neid soovimata“. Kodu-Eestis plaane pidades vastasin ühele Henriku küsimusele isekalt: „Miks peaksin ma seal eestlased üles otsima ning nendega suhtlema hakkama? Lihtsalt sellepärast, et nad on eestlased? Ega ma Eestis ka ei suhtle kõigiga lihtsalt sellepärast, et nad on eestlased.“ Mõttekäik tundub jätkuvalt loogiline, kuna ega ma tõesti ükskõik millise riigi supermarketis ei jookse konservipurke kurvides maha tõmmates ning üle kärude hüpates inimestega suhtlema vaid seetõttu, et kuulen eesti keelt.
Ju siis keegi kõrgemalt sai aru, et minu kõva ja selge häälega välja öeldud plaan vajab korrektiive ning juba esimese kuu jooksul sadas ootamatult ja täiesti kummalistes situatsioonides minu ellu just eestlasi, kellest ma tänasel päeval mingi hinna eest ei loobuks. Näpuotsaga sain tasakaaluks ka paar leedukat, inglast, ungarlanna ja itaallanna, aga hispaanlaste mõttes oli pigem väga kehva saak. Peamiselt oma küla traktoristid, kes banaaniistanduste vahel lookleval kitsukesel koduteel väga kohmakalt mäest üles tagurdavale blondiinile aplodeerivad ning Muy bien, cariño! või Hola, guapa! karjuvad. Mõlemad fraasid on ääretult igapäevased ja täiesti tagamõtteta meelitusvormid, mille eest üle Atlandi õiguseotsijate kuningriigis kohtuuksi kulutada saaks.
Nüüd kiire ümberlülitus Atlandi teisele kaldale, diagonaalis põhja poole. Eestis koondame tavapäraselt enda ümber mingites vaatenurkades väga sarnaseid inimesi – töö- või koolikaaslased, beebigrupi oktoobrikuu sünnitajad, karmikarvaliste takside või C-klassi mersu omanikud –, aga siinses eestlaste minisüsteemis toob elu kokku ja paneb klappima täiesti uskumatul moel nii mustade kasside kui ekskavaatorite omanikud, surfarid kui matemaatikud, esoteerikud kui seadusesilmad ja -väänajad. Ju oleme me kõik väikestviisi veidrikud, kes jätavad maha oma nõudepesumasina ja lameekraaniga teleri, puldiga garaažiukse ja elektritõuksi, ning tulevad ikka ja jälle tagasi Tenerife kergesti ummistuva äravoolusüsteemi ning umbkeelsete veterinaaride, käänuliste mägiteede, kolm igavikku kestvate arusaamatute koolietenduste ja salatiteni, mida kohvikus peab ise kokku segama. Mingil põhjusel oleme sattunud sellesse nõiaringi, et elu kutsub ikka ja jälle tagasi väärika Teide ja võimsa ookeani rüppe. Valetaksin, kui ütleksin, et ma seda vaheldusrikkust ja värvikat elu ei armasta.
Ja olemegi tagasi pooleteise tuhande meetri kõrgusel Pinar Chío grilliplatsil. Paljude teiste uute tutvuste seas jäi pilk pidama nõidmustade juustega Liisal, kes nagu Nukitsamehe pereema ajas oma suurt pesakonda männikäbide vahelt kokku, pereisa Marek palus koera rihma otsas hoida, sest „koer on ikkagi koer“, ja altofoobiast vaevatud ning väikese veiniga lohutatud vanaema mõtles ainult sellele, kuidas selle õnnetu mäe otsast ometigi alla saada ja mitte kunagi enam esimesest korrusest kõrgemale ronida. Lõpuks õnnestus Lumivalgekesel kõik oma lapsed loomulikult kokku koguda ning nad on jätkuvalt neil alles. Marek on küll kodustanud kohaliku naabrikassi, aga kõik me koerad käivad tema lähistel nüüd suisa ilma rihmata ning proua Tiiu ei jäänud meist Teide jalamile, vaid pärast paari saarelkäiku otsustas siin ka ämmaks hakata.
See on koht, kus tuulehoog peaks plaksuga raamatu lahti lööma, sest nüüd lähebki pulmajutuks. Meile kõigile tuttaval lõputult venival koroona isolatsioonikevadel otsustasid Marek ja tema kolm poega, et aeg on Anna-Liisast aus naine teha ning ühel koduterrassi „restoraniõhtul“ asusid nad ühisrünnakule ja nii see „jah“ kätte saadigi.
Elu läks aga omasoodu ja kuna pidu ei lubatud pidada ei siin- ega sealpool ookeani, möödusid aastad ning kogu see bande pakkis sisse oma ujumisrõngad, DJ-puldi, korvpalli ja pealehakkamise ning suur pidu otsustati pidada Tenerifel nüüd ja kohe. Huvitaval kombel selgus, et nad polnud siiski ainus paar, kes tahtis paradiisisaarel kõigi ees selle „kibe“ ära teha ja nii läks vett vedama paar plaani ideaalsete pulmapaikade ning -korraldajatega. Kui sa oled aga kanget Eesti tõugu naine ning veel paar sarnast on omast käest võtta, siis ei jää ükski põld harimata ega pidu pidamata.
Kuu enne pulmi ähvardas pruut La Gomerale põgeneda ja elu lõpuni üksinda kitsi kasvatama-karjatama jääda. Ei jäänud mul ja pruudiga sarnase eebenikarva juuksepahmakaga Helenil ja Helinal muud üle, kui tuli kõigi oma tööde ja tegemiste kõrvalt ka pulmakorraldaja amet üle võtta, et Marek elu lõpuni koos oma lastekarjaga seda kitsekarjust mäenõlvadel taga ajama ei peaks. Just nii langeski mulle au mitte lihtsalt piiluda ühe Tenerife ürituse küpsemise köögipoolele, vaid seal ühes pruudi ja hoo pealt kombineeritud maailma parima tiimiga vaaritada, põhja kõrvetada ning uuesti segada, üles kloppida ja küpsetada kõike, alates pruudi soengust kuni tseremoonia dekoratsioonide, peigmehe särgi triikimise, elektrikilbis sorkimise ja politseiga flirtimiseni.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Triin Raave raamatust „Tenerifel tegelikult“.
