Öeldakse, et sõpra tunned hädas. Tõenäoliselt. Kuid viimasel ajal tundub mulle järjest rohkem, et enamus asju, mis meile õpetatud on, on tegelikult tagurpidi. Duaalse maailma vingerpussid hakkavad ennast avalikustama. Selles valguses olen hakanud mõistma, et ka see vana ütlus tuleb ümber öelda. Minu elukogemus näitab seda, et just siis, kui läheb väga hästi, on näha, kes on sõber ja kes mitte. Kui läheb halvasti, siis ikka leidub haletsejaid, võrdlejaid ja kahjurõõmustajaid. Mõni vihkaja võib isegi su patud andestada, sest sul läheb ju niikuinii halvasti ja mis sa ikka enam maaslamajat lööd. Vaesena oled alati vaeste hulka teretulnud.
Kuid kui hakkab väga hästi minema, kui tuleb raha, küllus, õnn ja võibolla isegi tuntus, siis on maskide langemise aeg. Siis on näha, kes rõõmustab sinuga koos su kordamineku üle ja kes on kadedusest roheliseks läinud. Siis võid kuulda jutte, et sul on nii suur ego ja oled nii uhkeks läinud. Ometi on lausa vastupidi, õnnelik inimene on sõbralikum, heldem ja heatujulisem. Sellist muret on kurtnud mitmed inimesed, kellel on olnud julgust ennast teostada. Nii on nad hakanud oma edu häbenema, oma sissetulekuid lähedaste eest varjama. Nad on hakanud end tundma süüdi, et neil läheb hästi ja nad ei kannata.
Kuid pole hullu, tulevad uued sõbrad ja tuttavad, kes tunnustavad teisi koos nende rõõmuga ja ei sunni solidaarsusest kannatama. Kuna uute tuttavatega on lõbusam, siis pereliikmed ja vanad sõbrad tunnevad ennast järjest rohkem äratõugatuna. Seda väärtuslikumad on need suhted, mis kestavad üle nii õnnetuse kui õnne. Niisiis, kui sõpra tunned hädas aga ka rõõmus, kaotab see ütlus igasuguse mõtte ja selle ütlemise võiks lihtsalt ära lõpetada.
Tagurpidi asjade nimekiri on lõputu. Näiteks, et elu on raske ja kõik siin tuleb kätte võidelda. Tegelikult ei pea me millegi pärast võitlema. See kõlab ikka veel uskumatuna, kuid just võitlus on see, mis loob ebaõiglust, puudust ja meelehärmi. Vastsündinu ei pea endale sööki välja teenima, ema toidab teda suurima rõõmu ja armastusega. Ja kui on vahel teisti, siis pole beebil mingit võimalust võidelda.
Öeldakse, et hinda inimest tema tegude järgi. Mina ütlen, et ärge. Tunnetage parem, milline on ta olemus. Ehk ühel päeval ei peagi enam hindama. Igal pühakul on minevik ja igal pätil on tulevik ja kõigil on õigus oma lollused omal nahal ära kogeda. On inimesi, kes asuvad tööle mõne vaimse praktikaga ja hakkavad otsima, kuidas saaks parandada maailma. Kus on need näljased, keda toita, kus on need vigased, keda parandada? Aga maailm juba on täiuslik ja ei vaja parandamist. Universum on lihtsalt pidevas muutumises ja meie saame mõjutada, kuidas ta muutub. Aga seda saame teha ainult läbi iseenda ja maailma saame muuta ainult iseenda võrra. Teiste muutjatel saab varsti võhm otsa ja siis peab keegi teine tulema neid parandama. Õpime seda, mida ise õpetame. Nii on kõik kliendid terapeutidele õpetajad ja peeglid.
Räägitakse, et maailm on külm ja halastamatu. Minu vastu on maailm olnud vaatamata lõpututele hoiatustele üpris helde ja heatahtlik. Ära nuta, öeldakse meile juba maast madalast. Miks mitte? Mina arvan, et inimesed nutavad ainult armastusest või kui mõni emotsioon on liiga kauaks kummi taha kinni jäänud ja siis lahti laksatab. Keegi ei nuta õudusfilmi ajal, küll aga armastufilmi ajal nutavad paljud. Avalikult nutmist peetakse halvaks tooniks, sest see on aus hetk, siirus on kõigile näha.
Kui popstaar on laval või kuulus inimene peab loengut, siis arvatakse üksmeelselt, et ta on seal selleks, et tal on midagi anda. Ta on andekas, teda kuulatakse, ta annab. Aga Tagurpidi-Ants minu sees räägib jälle oma lugu. Need inimesed on avalikkuse ees sellepärast, et nad julgevad armastust vastu võtta. Nad julgevad olla tähelepanu sees, mis ongi armastus. Nii murravadki paljud pead, kuida saaks olla hea ja hakata teistele andma. See on ju nii vaimne! Hoopis vastuvõtmist on vaja harjutada ja siis on ka andmine automaatselt sisse lülitatud, sest me saame anda ainult seda, mis meis on. Oleme siis helded vastuvõtjad, et teised saaks praktiseerida heldet andmist, muidu polegi kellelegi anda.
Öeldakse, et aeg parandab haavad. Ei paranda. Mis juhtub on see, et need energiad, mis meil süles istuvad, kogu aeg suurenevad, sest energia tõmbab sarnast kogu aeg juurde. Lõpuks on koorem nii suur, et viimases hädas tõstab inimene käed taevapoole ja karjub, et ta enam ei jaksa ja tahab midagi muud. Siis ta saab seda, mida ta soovis. Kõrvalseisjad näevad muutust ja räägivad targalt kulunud aja ja haavade juttu.
Ja lõpuks minu lemmiklegend: suhtega on vaja pidevalt tööd teha. Kuidas see üldse võimalik on? Kas see pole mitte salanõu süükoorma partneri kaela veeretamiseks. Hiljem saab süüdistavalt öelda, et mina olen ju suhtega nii palju tööd teinud aga tema teeb ikka kõik valesti! Pole olnud kergemat asja mu elus, kui suhtes olemine. Mitte mingit tööd ei pea ma sellega tegema. Küll aga jätkub mul küllaga oma isiklikke väljakutseid. Pärast Tagurpidi-Antsla avastamist on elu läinud palju lõbusamaks ja see põnev retk jätkub.
Autor: Tiina Tiitus
