Mõnes mõttes oleme ka igapäevaselt vähemalt mõned korrad täielikult hetkes ja teadlikud – kui tõmbame hommikul kardinad eest ja imetleme täiel rinnal päikesetõusu või härmatist aknal, kui naudime pikalt kohvi lõhna ja esimest maitset, kui tõmbame õue astudes mõnuga kopsudesse värsket hommikulõhna.
Seega ühelt poolt pole teadvelolek midagi uut või erilist. Ja sageli öeldaksegi, et ah mis – hingamist jälgida või keha tunnetada oskame me ju kõik, kah nüüd asi seda õppida.
Milleks siis peaks seda teadvelolekut üleüldse õppima või harjutama? Või kas peaks?
Ei ole saladus, et tänapäeva elu on kiire, turbulentne, ootamatusi täis. Jagub kohustusi, vastutust, kõrgeid ootusi iseenda ja teiste poolt. Neid hommikuid, kus päikesetõusu imetleda või pikalt kohvilõhna nautida, kipub pigem vähe olema.
Paljudele on ilmselt tuttav hommikurutiin: kell heliseb, ja juba on teada, et nüüd tuleb kiiresti liigutada. Võib-olla loed esimesed uudised või e-kirjad juba voodis, võib-olla tormad aga vannituppa, enne veel veekeetjat sisse lülitades.
Juba tulevad esimesed telefonikõned, lastel on midagi kadunud või tuju halb, keegi hakkab kusagil hiljaks jääma, pudru kipub üle keema, üks sokk on kadunud kui tina tuhka. Ükskord majast välja saades tundub, nagu oleks poolmaraton läbitud.
Liiklusummikud, ajasurve, laste mossitamine, parkimiskoha mitte leidmine, halvas tujus kolleeg, kukil tähtaeg, siis veel ootamatus – näe, nüüd läks veel rehv tühjakski. Huhh!
Õhtugi ei pruugi tuua leevendust – logistikaülesanded, trennid, ummikud, muusikakool, pood, ah ei, telliks täna hoopis midagi koju, lihtsalt ei jõua sinna poodi minna, tahaks ise joogasse jõuda, heldus, kassitoit on otsas, kaasa sõidab komandeeringusse, vaja veel pesu pesta, homme on veel lemmiktädi sünnipäev, ja nüüd – kolleeg helistas, et on haige ja pean homsel vabal päeval siiski tööle minema.
Tuleks vaid nädalalõpp, saaks selle pesukorvi ära sorteeritud, tolmu kokku lükatud, ah jaa – pidime minema appi vanematele sugulastele puid laduma, lapsel on esinemine, uusi kardinaid pidime vaatama minema, millal see eksam nüüd mul endal pidigi olema?
On üks oravarattas elu? Vahel nii kiire, et jõua isegi küsida, kas ma olen selle kõigega rahul? Kas mu elu täidab mind, paitab mu hinge? Võib-olla koged vahel mingit veidrat rahulolematust, väsimust, kõike on liiga palju, aga kuidas ja mida muuta, kui aega on niigi vähe? Üks nädalalõpp spaas või nädalake soojal maal tekitab korraks puhkuse tunde, aga enne kui arugi saad, oled samas rattas tagasi. Kas tuleb tuttav ette? Kas see peab nii olema?
Aga. Mis siis, kui tekitaks päevas pause. Pause, mis ei võta ehk rohkem kui kümmekond sekundit. Selleks, et seisatada ja hingata sügavalt sisse-välja enne kui hommikutrall peale hakkab. Kui võtaks oma mõtlemises pausi, et tegelikult ja täiel rinnal nautida hommikudušši. Pausi, et nuusutada pudrumoosi ja hingata sisse selle suvist maasikalõhna. Pausi, et korra sirutada. Pausi, et korra tähele panna – kas minu keha vajadused on täidetud, ehk on mul janu või olen hommikuses kiiruses ise söömata jätnud?
Mis siis, kui kogu selle virrvarri keskel õpiks iseennast märkama ja tähele panema? Kui hingata teadlikult ja langetada ajasurvest või stressist pinges olevad õlad? Kui võtta 2 minutit kiirest tööajast ja lihtsalt vaadata akna taga toimetavat tihast? Kui viia teadlikult tähelepanu oma mõtete ja emotsioonide segapuntrale ja öelda, et see on okei, et ma olen täna ärev ja mõtteid on palju. See on täiesti okei, minuga on kõik korras. See on väga inimlik tunda emotsioonide kaskaadi ja tunnet, et kõike on palju. Siin, selles hetkes, ma hingan ja naudin oma hingetõmmet, naudin just selles hingetõmbes olevat elu. Muud ei peagi tegema, ma ei pea midagi korda tegema, selles hetkes võin lubada kõigel olla. Ja ma ise lihtsalt olen.
Kas sa oled avastanud, kui palju ruumi annavad pausid, väikesed stoppkaadrid päeva jooksul? Kui palju avardumist tekib ja isegi kiire elutempo ning lõputute teha-vaja nimekirjade keskel on kusagil meie sees rahuoaas.
Selleks aga, et oleks meeles see üles otsida, et oleks oskus rahuoaasi kasvõi paarikümneks sekundiks taanduda, et märgata head ja ilusat ning aktsepteerida ebameeldivat ilma sellesse uppumata, on paljudel vaja konkreetseid oskuseid, tööriistu ja harjutamist. Teate ju küll – kes korra jalgrattaga on sõitma õppinud, oskab seda ka aastate pärast, isegi kui vahepeal ei harjuta. Aga sõitma tuleb õppida, vähesed suudavad seda sünnist saati loomuliku andena.
Selleks, et nö joonele saada, et leida enda seest üles need sisemised ressursid, mis aitavad igasse päeva tuua killuke rohkem meelerahu ja märkamist, rõõmu ja aktsepteerimist, on sageli vaja tuge ja häid näpunäiteid.
See on ka põhjus, miks teadvelolekupraktikaid õpetatakse ja õpitakse. Üks selline konkreetne meetod on MBSR – teadvelolekupõhine stressileevendusprogramm. Selle mõte ongi läbi 8 nädala õppida erinevaid praktikaid – nii konkreetseid harjutusi kui lihtsamaid märkamishetkede ja pauside loomisi igapäevatoimingute vahele.
Mis on 8-nädalase MBSR programmi puhul eriline, on see, et iga nädal on käsitlusel erinev teema ja aspekt, mis aitab tuua sügavamat märkamist ja seeläbi aktsepteerimist ja lõdvestumist argipäeva. MBSR programmis on 3 põhiharjutust ja rida nö lisaharjutusi, mis kõik töötavad ühel eesmärgil – mõjutada positiivselt nii närvisüsteemi kui ajutegevust. Lisaks neile kindlaksmääratud harjutustele on MBSRis koht ka teadvelolekuoskuste rakendamisel täiesti tavaliste igapäevaste tegevuste juures. Sestap pole vaja võtta pool tundi, et teha joogat või mediteerida, vaid päeva jooksul aitab joonel püsida vaid ka mõnekümnesekundilised teadvelolekupausid.
MBSR programmis on oluline inimese enda jõustamine, et oskus keerukate olukordade ja ajasurvega toime tulla oleks meie enda kätes ning stressisituatsioonidele emotsionaalselt reageerimine oleks valik, mitte paratamatus. Sestap on programmis suur osakaal iseseisval harjutamisel. On ju teada tõsiasi, et elus millegi muutmiseks peab muudatusi ka tegelikult ellu viima.
Suurim pluss MBSR programmi puhul aga ongi ilmselt see, et peale 8-nädalast harjutamist on võimalik ka päriselt oma automatismidest välja astuda, ning – muudatused tulevad kaasa ka igapäevaellu, mitte ei jää vaid joogamatile või meditatsioonitundi.
MBSR programmiga kaasnev – oskus näha asju teise nurga alt, panna tähele iseenda vajadusi, enesehool, avaram arusaam iseenda olemusest – need kõik töötavad ühe eesmärgi nimel – luua igasse päeva rohkem rahu ja rõõmu.
MBSR koolituste kohta saad ka lugeda Teadvelolekukoolitajate lehelt: https://www.facebook.com/teadvelolekukoolitajad
Järgmine 8-nädalane kursus kontaktõppena on algamas 6. veebruaril: https://fb.me/e/3y9AqcW4N
