Palju räägitakse teadveolekust, mindfulness'ist, kui justkui imevõtmest mis aitab väljuda oravaratta tundest, (jälle) elu nautida ja paremini keeruliste olukordadega hakkama saada. Mis imeloom see teadvelolek siis on?
Mõnes mõttes oleme ka igapäevaselt vähemalt mõned korrad täielikult hetkes ja teadlikud – kui tõmbame hommikul kardinad eest ja imetleme täiel rinnal päikesetõusu või härmatist aknal, kui naudime pikalt kohvi lõhna ja esimest maitset, kui tõmbame õue astudes mõnuga kopsudesse värsket hommikulõhna.Seega ühelt poolt pole teadvelolek midagi uut või erilist. Ja sageli öeldaksegi, et ah mis – hingamist jälgida või keha tunnetada oskame me ju kõik, kah nüüd asi seda õppida. Milleks siis peaks seda teadvelolekut üleüldse õppima või harjutama?
