Elu on mäng, milles on palju nö. alammänge – väikeseid mänge. Me mängime neid elus iga päev oma suhetes oma rolle täites. Kõik need väikesed mängud on üles ehitatud sellele, et midagi võita, midagi saada, midagi omada, midagi saavutada jne. Endale.
Üks mäng aga erineb kõikidest teistest mängudest. See on mäng nimega Armastus. Armastus on teistpidi mäng: armastuse mängus võidab see, kes rohkem ära annab. Kes annab, see ei saa armastuses kaotada. Nii on armastus Mängude Mäng. Kes seda mängu oskab, see oskab ka kõiki väiksemaid mänge. Kes ei oska, see ei oska ka ühtegi elu väikest mängu ega elu kui mängu tervikuna. Sest tegelik elumäng on äraandmine.
Võibolla on elu sarnane virtuaalmänguga, mida me oma arvutiekraanil mängida saame. Ja me ise oleme vaid tegelased Mängija hiiglaslikus holograafilises arvutimängus tema universumi-arvuti ekraanil?
Võibolla. Kuid see pole oluline. Selle Suure Mängija jaoks, kelle arvutis me oma elusid elame, on samuti olemas armastus. Ja tema jaoks kehtib täpselt sama reegel – kes ära annab, see võidab. Miks muidu ta selle reegli meie elumängu alusreegliks tegi?
Niisiis, armastus on sama mõlemas mängus, on sama igas mängus, mis tasandile me ka sellise mängude mudeli abil ei tõuseks. Armastus on andmine. Kes annab, see ka võidab. Nii on selles mängus, kus meie osaleme. Nii on selles mängus, kus elab Suur Mängija, kes meile meie elumängu lõi.
Autor: Harri Kingo
