Inimese elu üks läbivaid tegevusi on oma isikliku põllupeenra harimine. Sünnist saati on tal olemas maa, mida harida. Selle suurus ja valimine on iga inimese enda lugu, valik ja õppetund. Osaliselt piirneb see alati ainult isendaga nii, et oma elu elades kannab ta seda kaasas. Vahel on sel aga suuremad mõõtmed, mille raamidesse mahuvad ka teiste inimeste omad. On need siis lähedaste või teiste teda ümbritsevate inimeste omad. Vahel on oma lapike unarusse jäetud ja hoolas tegevus toimub naabrite omal või proovib ta siis nö kogu küla maid korraga harida. Sealt ka väsimus, haigused, enesekaotus või muud teemad, mis suunavad inimest pöörama pilku iseenda põllupeenra poole.
Inimene harib ja külvab. Oluline on seemnete valik – valib ta südant kuulates või mitte. Võtab ta seejuures aega, et hoolega kuulatada iseenda kaja ja kõla seemnele.
