“Elu on täis käänakuid ja pöördeid, mis sageli panevad küsima: “Miks kõik nii läks, miks ei läinud kõik soovitud rada pidi? Miks just mina?” Elu toob meile võimalusi, väljakutseid ja õppetunde. Kellelegi ei anta rohkem kanda, kui ta jaksab kanda. Kui lubate enda ellu muutused ja väljakutsed, hakkab teie elu muutuma,” kirjutab Tuuli Mäemat.
Kui te õpite suhtuma muutustesse sama loomulikult, kui hommikuti avate silmad ja õhtuti need sulgete, saavad väljakutsed pakkuda teile just parimat. Kui te lasete endal kõiki tundeid kogeda ja läbi elada, mõistate, et ükskõik, mis ka ei juhtuks te saate oma südame terveks teha. Ükskõik, mis ka ei juhtuks päike tuleb ühel päeval välja ja ei ole oluline, kui pikk aeg tuleb veeta ilma päikseta.
Kui hakkame mõistma, et enamik asju ei saagi alluda meie tahtele, siis muutub elu lihtsamaks. Elu on küll meie endi kätes, kuid suurema osa teeb ära keegi teine, kelle toimimist me dikteerida ei saa. Kas on siis mõtet nende muutustega pidevalt võidelda? Kas on siis mõtet pidevalt olla rahulolematu ja mõelda sellele, mis on justkui nii valesti? Asjad on täpselt nii hästi ja täpselt nii halvasti, kui nad olema peavad ja sinu oskus on sellega lihtsalt leppida. Seejuures ikka naeratada ja oodata uut muutust nagu väike laps parimat kommi oma emalt. Ära mine kunagi tagasi. Mine alati edasi. Ja ära vaata tagasi!
Ühel hetkel hindad kõik asjad oma elus ümber. Hindad ümber ka kõik selle, mis meid ümbritseb. Mõtled, miks teed nii palju asju, millel puudub pikem perspektiiv. Miks toidad oma hetkelisi tundeid ja emotsioone. Ostad kasutuid asju ning jätad investeerimata tulevikku. Miks veedad nii palju aega endast väljapoole vaadates. Miks jälgid nii palju teiste inimeste elusid, jättes seejuures märkamata selle, mis toimub su enda sees. Miks istud nii palju internetis ja teed mõttetusi. Milleks see kõik?
Ühel hetkel hakkad investeerima vaid püsivatesse väärtustesse. Lubad endale parimat. Kummaline, et selle kõige juures jäävad su ellu vaid need, kes sinna tõeliselt kuuluvad. Kõige väärtuslikum ja kallim sulle. Nii juhtub siis, kui õpid vabaks laskma ja leppima kõigega, mis su elus on ning just sellisel kujul nagu see on. Usaldad kõiki puudusi oma elus, tead, et see on millegi või kellegi jaoks vajalik. Ei, see pole kurbus, üksindus ega masendus. See ongi kohalejõudmine. See ongi viibimine tänases ja praeguses hetkes. Järsku mõistad, et sa ei pea kuskile minema. Sul ei ole vaja enam mõttetult tõmmelda. Sa oled jõudnud kohale.
Elu ei mõõdeta mitte hingetõmmete, vaid nende hetkede järgi, mil hing kinni jääb.
Allikas: Tuuli Mäemat “Otsingud”, kirjastus Pilgrim
