Istun laua taga ja mõtisklen. Kohe on südaöö ja tegelikult oleks aeg magama minna. Aga mina kirjutan veel viimast artiklit Sensa ajakirja. Vaatan tagasi viimase pooleteise aasta peale, mõeldes, kus olin ma siis, kui kirjutamist alustasin, ja kus olen täna.
Mäletan, kui ühel hommikul lappasin Sensat ja jõudsin tantrakolumni juurde. Sellel ajal kirjutas seda Somananda, kes oli ka minu esimene tantraõpetaja. Lugesin ja mõtlesin, et peaksin seda kolumni hoopis ise kirjutama. Lõuna paiku oli mu postkastis e-kiri Sensast, kus küsiti, kas ma oleksin nõus neile kaastööd tegema! Mine sa nüüd tea, kumba pidi see siis oli, kas minu mõte manifesteerus või tajusin mina ette seda, mida teiselt poolt plaaniti.
Umbes samal ajal algasidki minu elu suuremad muutused. Otsustasin kolida abikaasast eraldi elama ning soovisin täielikult iseseisvuda. Taipasin, et olen järjekordselt iseennast suhtesse kaotanud ning teadlikust suhtest oli asi kaugel. Tundsin, et pean lahkuma sellest võltsturvatundest ja võtma täieliku vastutuse oma elu eest. Otsust vastu võtta polnud lihtne, sest olin olnud juba 20 aastat järjest suhetes ning see oli saanud minu jaoks viisiks, kuidas ennast defineerida.
Õnne elemendid
Olen tantrateekonnal olnud juba kuus aastat ja elumuutused on olnud väga suured. Nüüd olen jõudnud sinna, kus mu elu suurimad unistused on reaalsuseks saamas! Ja mitte keegi teine ei ole minu eest selleks mitte midagi ära teinud, vaid ma ise olen loonud omale sellise maailma, kus on hakanud täituma ka minu kõige metsikumad unistused. Mul on ka endal seda aeg-ajalt raske uskuda, aga ma tean, et kõik on võimalik.
Mis on olnud need vajalikud elemendid selleks, et sain jõuda kohta, kus elu tundub muinasjutuna? Esimene on teadlikkus. Kõige suurem muutus algas sellest, kui minus hakkas tärkama teadlikkus. Teadlikkus iseenda ja ümbritseva suhtes. Milline on minu suhe iseendaga ja milline on minu suhe maailmaga. Leidsin enda jaoks viisid, kuidas olla suuremas harmoonias enda sees ja ümbritsevaga.
Järgmisena tooksin välja julguse. Julgus kuulata igas hetkes oma sisehäält ja seda usaldada. Julgus teha oma elus muutusi ka siis, kui pole seljataga kindlust ja uut sihti silmapiiril. Julgus usaldada elu ja teada, et ta tõepoolest kannab meid igas hetkes ja ajas ning viib täpselt õigesse kohta ja õigete inimesteni.
Kolmandaks oli minu jaoks suur kunst ära õppida, et kõik siin elus igas ajas ja hetkes ja viisil on täiuslik. Minu jaoks oli enne väga oluline püüda kogu aeg kõike kontrolli all hoida, sest arvasin, et nii on turvaline. Kui ma kõiki inimesi ja olukordi kontrollin, siis ei saa ju midagi viltu minna. Aga tegelikkuses õppisin seda, et mina ei kontrolli mitte midagi. Ainus, mida ma teha saan, on lasta kõigel voolata omas vabas vormis.
Enam ei aja ma taga asju ja inimesi. Tean, et mis peab olema osa minu elust, on osa minu elust ka siis, kui ma seda jõuga enda juures ei hoia. Ma lasen kõigel enda juurde vabalt voolata ja ka minu juurest ära voolata. Kui hea ja kerge tunne see on, kui tean, et ei pea enam midagi kontrollima ega kinni hoidma. Ning olen õppinud, et kui minu juurest midagi ära läheb, siis ainult selleks, et midagi uut ja palju paremat saaks asemele tulla.
Neljandaks olen mõistnud, et oleme siia ilma tulnud õppima ja arenema hinge tasandil ning sellepärast on oluline jälgida, et hoiaksime endid pidevas arengus. Areng aga toimub ainult siis, kui pidevalt ja teadlikult väljume oma mugavustsoonist. Iga päev kasvõi natukene. Kui me seda väikest pingutust ei tee ise, siis elul on ühel hetkel komme meid oma mugavustsoonist väga kaugele välja viia. Ma olen ennast viimase pooleteise aasta jooksul pidevalt mugavustsoonist välja viinud ja näen nüüd, kui imeliselt universum sellele reageerib. Elu peab olema mõnus ja nauditav, aga nautimine ei tohiks olla see lõks, millesse langeme, unustades ära, et kõiges peab olema tasakaal.
Vabaduse tee
Minu suurim õppetund suhete osas oli mõistmine, et suurem osa inimestest tulevad suhtesse, olles ise seest tühjad. Olles täis auke ning vajades kedagi, kes paneb meid ennast paremini tundma. Igas suhtes on kaks inimest, kes istuvad otsekui tühja ämbri ääres ja tahavad mõlemad sealt midagi võtta. Aga ämber on tühi ja kuna tühimik on nii suur, hakatakse selles varsti teist süüdistama: et miks ämber tühi on ja et sina tegid ämbri tühjaks. Tegelikult pole ämber kunagi täis olnudki. Selleks, et suhe toimiks, peame iseennast saama tervikuks ja siis saame minna suhtesse, sest siis on meie enda ämber täis ja nii läheme suhtesse andma, mitte saama. Kui kaks inimest mõlemad annavad, on ämber täis ja jätkub teistelegi.
Kuid kõige suuremaks avastuseks sellel teekonnal on olnud, et kõige tähtsam siin elus on vabadus – vabadus olla just see, kes ma olen. Meie vabadus on see, mida ühiskond püüab piirata mitmesugustel viisidel ja see on osa sellest, mis teeb meid õnnetuks. Me oleme justkui loomakesed loomaaia puuris. Kogu aeg on igal pool piirid ees. Kui ma tahan sõita teise riiki, pean selleks luba küsima ehk viisa tegema. Kui soovin rannas alasti ujuda, ei saa ma seda teha, sest alastiolek avalikus kohas on keelatud ja karistatav. Paljudes riikides püütakse veelgi enam piirata iga sammu, sõna ja mõtet. Meilt eeldatakse noores eas laste saamist, ilma et me üldse teaksime, kellega me neid saada tahame ja kas oleme laste kasvatamiseks valmis. Meid sunnitakse kohe peale keskkooli minema edasi õppima ning juba teadma, kelleks me tahame saada, ilma et meil oleks korralikult aega olnud iseennast tundma õppida ja mõelda, kes ma üldse olen ja mis ma siin teen. Vabadus on üks kõige imelisem tunne maailmas. Kindlasti ei ole ka mina veel täielikult vaba, aga minu püüd jõuda täieliku vabanemiseni ehk siis tegelikult valgustumiseni hoiab mind oma teel.
Ära siis unusta, et elu on üks imeline teekond ja just sina oled see, kes otsustab, milline sinu teekond välja näeb!
Autor: Jaya Shivani
