Oleme uhked oma kodumaa üle ja uhked selle üle, et kuulume NATO’sse, Euroopa Liitu ja teistesse väärikatesse organisatsioonidesse ja liitudesse, kellega koostööd teeme.
Niisamuti uhked oleme Eestimaa metsade, metsloomade ja -lindude liigirikkuse üle. Räägime tihti kõlavalt ja häälekalt, et meie metsade looma- ja linnupopulatsioon on Euroopas üks tugevamaid. Korraldame suuri maailmakoristamise aktsioone ja koristame oma pisikest Eestit. Oleme uhked, et oleme eestlased.
Igal aastal korraldab Eesti Kaitsevägi suurõppuse “KEVADTORM”, kuhu kaasatakse sõdureid nii Eestist kui mujalt maailmast. Me mõistame, et Eesti riik vajab kaitsmist ja valmisolekut kaitseks. Selleks, et kõik õnnestuks, tuleb harjutada ning seda ka Kevadtormi ajal tehakse. Meie metsadesse viiakse rasketehnika ja sõdurid ning korraldatakse võimsaid läbimänge, mille vajaduses me ei kahtle.
Kevad on loomalaste sündimise aeg. Samuti on see lindude pesitsemisaeg. Alates 15. aprillist on riigimetsades raierahu. See pole niisama sõnakõlks, vaid ollakse mõistnud, et lindudele tuleb pesitsusperioodil tagada vaikus ja rahu. Pisikeste elu säilitamine on nii evolutsiooni kui humaansuse vaatenurgast vaadates oluline. Ja inimlik.
Aprillis ja mais on enamikul meie metsloomadel sündinud pojad. Pisikesed põdravasikad on ca nädala vanused või kohe sündimas. Rebasekutsikad täpselt nii pisikesed, et üksinda veel looduses hakkama ei saa. Isegi looduskaitse all olevad metsised võivad veel mai alguses teha pulmatantse paaritumiseks, mis on ülioluline, et liik säiliks.
Metsades tärkab koos roheliste lehtedega ka noor elu. Üksainus kõvem kärgatus ehmatab põdraema oma vastsündinud vasika juurest. Pisikesed jäävad hirmunult kuulama järgmisi kõuemürinaid ning hirmunult karjudes ema taga nutma. Kui läheb õnneks, naaseb ema väga palju tunde hiljem oma poegade juurde. Kui mitte, jäävad abitud loomalapsed üksi metsa surema.
Eestimaa Loomakaitse Liit saab igal kevadel teateid mitmetest hüljatud loomalastest Kevadtormi piirkonnas. Valdavalt märgatakse suurulukeid, kuid mitte kõiki. Tegelikult ei tea keegi, kui palju neist päriselt oma vanema kaotab. Väiksematest loomaliikidest, kes näiteks urgudes pesitsevad, ei saa me kunagi teada. Saame vaid ettekujutada, mida võib tunda üks pisike, alles elu alguses olev loomalaps, kui tema nö kodu on vallutanud rasketehnika ja sõdurid.
Lisaks kahele pisikesele põdravasikale, kelle Kevadtorm paar päeva tagasi inimeste juurde hirmutas, saime täna teate Ahtme kandis leitud tillukesest põdravasikast, kes on ca nädalane. Nabanöör veel küljes rippumas, nuttis pisike oma ema järgi hommikust alates. Kogu see aeg toimus tema ümber tõeline mürapõrgu. Loomalaps ei osanud enam muud teha, kui otsis lähedust piirkonnas olnud sõdurite juurest. Olime olukorras, milles, uskuge, ei taha olla keegi.
Helistasime kaitseväe üldnumbrile, see ei vastanud. Internetiavarustes ei leidunud ainsatki telefoninumbrit, kus oleks selgelt kirjas, et taolistes olukordades sellele helistades abi saab. Aidata ei osanud ei Keskkonnaamet, 112 ega Keskkonnainspektsioon.
Mingil hetkel õnnestus noortel sõdurpoistel pisikeses metsatukas sõjategevus peatada ja inimesed viidi metsatukast välja. Põdravasikas jäi üksinda sinna. Päris kindlasti on vaja olla 100% veendunud, et põdralehm oma vasika taas leiab. Selleks tuleb vaikselt jääda olukorda jälgima tundideks.
Palusime abi Keskkonnainspektsioonilt, kes vastas, et see pole nende teema ega asi. Loomad olevat nö reguleerimata ala. Kahjuks see reguleerimata põdravasikas jäi oma emast eemale just sihiliku inimtegevuse tõttu ja on uskumatu, et selline asi on reguleerimata.
Peale meie, ca kolmetunnist telefonimaratoni, õnnestus kätte saada kohaliku jahiseltsi esimees, kes abist ei keeldunud ja lubas organiseerida jälgimise. Loodame väga, et põdralehm oma vasika juurde tuleb. Kui mitte, siis on see pisike juba kolmas selle aastase Kevadtormi ohver, kellest teame.
Loomakaitseorganisatsioonina soovime seda, et loomad ja linnud saaksid rahulikult elada oma elukeskkonnas, mitte ei peaks veetma oma ülejäänud elu, inimeste sõjamängude tõttu, kuskil loomapargis (kui hästi läheb).
Palume, et edaspidi Kevadtorm ei toimuks enam meie metsloomade ja -lindude arvelt. Selle suurõppuse aeg võiks olla varem, talvel või sügise poole, kui need pisikesed on juba suuremad ja tugevamad ning jaksavad müra eest põgeneda. Linnud on munadest ammu koorunud ning nende elu nii drastiliselt ei häirita.
Sügistorm kõlab sama hästi kui Kevadtorm, kuid sügisajale viidud õppus säästab vähemalt mingilgi määral elusloodust. Palume, et enne sellist õppust antakse avalikkusele ja seotud ametkondadele, häirekeskusele jne väga täpsed kontaktid ja juhised, mida sarnaste juhtumite korral teha ja kuhu pöörduda. Oluline on, et oleks üks telefoninumber, millele helistades saab kiirelt juhtnööre. 112 seda täna paraku ei olnud.
Hoolime ja hoiame ning uskuge, meil kõigil on palju parem elada, kui arvestame loodusega. Oleme lihtsalt paremad. Oleme inimesed!
