Eesti ufopäevikud | Maavälist päritolu olendid külastasid Viljandimaal 8-aastast poissi

Oktoobri lõpul läks Viljandi lähistel talumajas pereema lauta lüpsma. Toas oli kaheksa-aastane Tõnis just voodisse pugenud. Elektrit talus polnud. “Ümberringi oli pime. Korraga avanes välisuks, sisenes neli inimest, kasvult keskmised, memmest natuke pikemad. Ühel oli käes rohelise fotofiltri värvi “lamp”, see andis sama tooni hämarat valgust. Nad lähenesid voodile, ja poisile oli sõnadetagi selge, et ta peab kaasa minema. Pesuväel, nagu ta voodis oli, astus Tõnis nende kannul, kes äsja olid ruumi sisenenud. Üks neist tundus olevat naisterahvas.

Läksime üle õue, maa oli härmas, kohmetunud jalgadel oli kibevalus. Möödusime laudast, oli kuulda, kuidas memm lüpsis. Mõte teda hõigata oli täielikult välistatud. Lauda taga oli mingi plaat, seisime kõik sellele, midagi ei räägitud ja oli niisugune tunne, nagu tõuseks või läheks millegi alla. Korraga jõudsime suurde, umbes 25 x 25 meetri suurusesse ruumi, kus oli samasugune rohekas valgus. Valitses soojus, ruumi keskel oli suur pehme tugitool. Ajuti kostis väga kiire “vik-vik-vik”-heli, eriline vidin nagu raadiolained. See ei olnud päris kuulmine, seda oleks tundnud justkui ajuga. Sama heli oli kuulda ka siis, kui nad sisenesid talutuppa. Siis oli niisugune tunne, nagu oleks midagi sisse lülitatud ja sai korraga aru, mida räägiti.

Enamik ruumis olijaid kadus ja mõni ilmus aeg-ajalt. Kui mind oli tugitooli istuma juhatatud, tuli üks minu juurde ja kinnitas mu pea ümber mingid võrud. Kõik käitusid nagu omasoodu. Korraga lähenes mulle ja kummardus mu näo lähedale juhi moodi mees. Näo detaile ei mäleta, aga tõsine oli ta küll. Ta justkui pahandas, et miks niisugune toodi, ja toojad oleks nagu öelnud, et paremat ei olnud, kuid öeldi, et kuhugi ta ikka sobib. Seejärel surus mind miski sinna tooli sisse, siis ilmselt kaotasin teadvuse. Kui teadvusele tulin, küsiti, kas tahan Maad näha, aga mul polnud õrnematki soovi. Siis pani üks naine mingi tugeva eseme vastu mu paremat rangluud, käis tugev löök ja öeldi, et ma ei jää viis aastat haigeks. Ka keelati rangelt juhtunust rääkida. Samas oli kuulda tuttavat vidinat.

Tundsin kogu aeg hirmu. Kui nad aga ütlesid, et ongi kõik, ja laskusime uuesti plaadiga ning see puudutas põntsti maad, siis ma lausa lendasin sealt tulema. Alles toas läks hirm ära. Tundsin kanget pissihäda, läksin jälle välja, kuulatasin ja vaatasin otsivalt ringi. Hommik hakkas juba koitma, siis hiilisin tuppa magama, et ema ei kuuleks. Ärkasin ema tõrelemise peale keskpäeval, päike oli juba kõrgel.

Tõusin ja hiilisin natukese aja pärast välja vaatama. Selles kohas oli metsa vari ja jäljed ei olnud sulanud, need olid üle õuemaa näha. Lauda taga paistis tume ovaalne, umbes kümnemeetrise läbimõõduga laik.

Tegin päeval juttu, kas ema ei olnud midagi kuulnud, ta vastas eitavalt. Kui ta oli tuppa tulnud ja näinud, et voodi on tühi, arvas ta, et olin lakka magama läinud. Ta oli käinud mind isegi hõikamas ja mõne aja pärast leppinud selle mõttega. Hommikul oli mure seda suurem, kui ma äratamisele ei reageerinud, nagu oleks öösel külmetanud. Emal oli vist väike süütunnegi.

Praegu on hoopis teistsugune tunne kui siis. Tänini miski nagu piiras või hoidis. Edaspidi jäid õed-vennad haigeks, mina olin aga terve kui purikas. Mälestus ei ole vaeva teinud. Mulle ei meeldi, kui aetakse vastu ega taheta niisuguste võimaluste olemasolu tunnistada. Mitu aastat hiljem oli jälle nagu ajus see vidin ja siis öeldi: “Me ei saa enam tagasi tulla, teie barbarid ründavad meid.” Ma olin väike poiss ega teadnud, mis “barbarid” tähendab. Selle tähenduse sain alles hiljem teada.

Nad ütlesid, et kaks neist on hukkunud ja kolm on veel elus. Lähevad ära ja tulevad tagasi 27-30 aasta pärast. Praegu on loo kangelasel hea uni, seda heli pole rohkem kuulda olnud. “Heli meenutas makilindi väga kiiret kerimist. Tunneksin selle hääle ära. Vanust ei oska neile anda, oleksid nagu keskealised. Nad tegid midagi minu matemaatikaga, sest kurtsin, et see teeb koolis raskusi. Matemaatikas oli mul edaspidi koolis ainus väga hea hinne. Ma ei saanud aru, kuidas teised seda ei mõista. Kui nad minult midagi ka uurisid, siis toimus see ilmselt teadvuseta olekus. Igaüks tegeles oma asjadega, ainult siis, kui Maad kutsuti vaatama, pöörasid kõik ühiselt sellele tähelepanu. Ma mäletan neid kui heatahtlikke. Olenditel olid seljas tumedad riided, söömist või joomist ei olnud. Ma pole seda lugu kellelegi peale sõbra ja teie rääkinud. Ma ei ole usklik, arvan, et midagi toimub.”

Leppisime kokku, et kui seda vidinat on jälle kuulda ega tehta piiranguid, siis teatab ta joonelt meile. Saime Tõniselt nõusoleku uurida teda hüpnoosiga, kuigi ta oli tulemuste suhtes skeptiline. Ta oli veendunud, et olendid tulevad tagasi. Poiss vandus, et tegu on heade ja ainult heade olenditega, seda veendumust rõhutas ta meile mitu korda, vaatamata oma küllaltki erilisele ja tugevat hirmu tekitavale kogemusele.