Hunt on metsiku ja puutumatu looduse sümbol. Meie rabasid ja suuremaid metsamassiive on tabavalt nimetatud ka hundimaastikeks. Ilmselt pole läänemeresoome aladel ühtegi teist looma, kes oleks loodusmaastike kujunemist, samuti inimeste keelt ja kultuuri rohkem mõjutanud kui hunt.
Osava kütina on hunt kontrolli all hoidnud suurte rohusööjate arvukust ja kujundanud seeläbi kaudselt ka soome-ugri maastike metsarohket välisilmet. Ta on olnud meie raba- ja metsamaastike valitsejaks sadu ja tuhandeid aastaid. Samavõrra oluliseks on hunt tõusnud ka meie esivanemate keele- ja meeleruumis. Kui tekitada pingerida, millised metsloomad on rahvapärimuses esiplaanil, siis hõivab ülekaalukalt esikoha hunt.
Hunt on väga hea vastupidavusega, sitke ja äärmiselt nutikas. Hunt on ellujääja. Ta on julge oma pere ja territooriumi kaitsmisel teiste huntide eest. Hundid hindavad privaatsust ‒ tahavad, et neid rahule jäetaks. Hundid austavad oma vanemaid ja armastavad oma peret. Hunt on karismaatiline. Need kõik on põhjused, miks hunt sobib rahvusloomana Eestit ja eestlasi sümboliseerima.
Hundi kui rahvuslooma poolt räägib ka tõsiasi, et siiani ei ole meie rahvusmärkide hulka arvatud ühtegi metsaga seotud liiki. Suitsupääsuke, rukkilill ja pääsusaba seostuvad eeskätt põllundusliku talupojakultuuriga, rahvuskala räim ja rahvuskiviks valitud paekivi merega. Nii oleks hundi rolliks rahvusliku sümbolina tasakaalu loomine põllu- ja metsaelu vahel, mis on kujundanud eesti kultuuri olemusliku palge pikkade sajandite vältel.
Hunt on universaalne indikaatorliik: ta mõõdab nii metsa tervist kui peegeldab eestlaste arusaama looduse terviklikkusest. Kui mõistame hundi kohta metsas, mõistame ka looduse toimimist.
Loe hundi kui rahvuslooma kohta lisa Looduskalender.ee lehelt.
