Sageli eksitatakse oma edumeelt materiaalsete saavutustega nagu raha, jõukus, positsioon ja võim. Selles polegi midagi taunimisväärset seni, kuni sinna on kaasatud ka oma hingeline harmoonia. See tähendab, et kõige olemasoleva kõrval täidavad meie elu ka sisemine rahulolu, puhas südametunnistus, vaimne küllus, hingeline täius, rõõmus elamine jne, kirjutab Ilona Karula blogis Algolemus.com.
Minu erakonsultatsioonides käib inimesi erinevatelt elualadelt, nende seas on ka palju tippjuhte ja finantsiliselt edukaid inimesi. Mis neil siis viga on, et pealtnäha kõik hiilgav oleks justnagu olemas, aga pöördutakse otsima midagi, mille olemasolu nad ei tea.
Me võime imetleda kõrvalt teiste edukust, jõukust ja positsiooni, aga me kunagi ei tea, milline puudujääk võib valitseda inimese sees ja millist lõivu on pidanud inimene oma hüvede eest maksma. Inimene, kes on jõudnud tippu ennastsalgavalt, takistusi trotsides, läbi higi, pisarate ja valu, ohverdades midagi oma hingerahust, ei ole kunagi tipus õnnelik. Vähemalt mina ei ole sellist juhti veel kohanud.
Mu vastuvõtule tuli üks suurettevõtte juht, kes kurtis, et kõik on justnagu parimas korras, aga suur tükk temast on puudu; ta ei tea, mis see on ja see teeb teda õnnetuks. Ma vastasin talle, et tean, mis temast puudu on. See on tema hing, mis on puudu ja ta nutab oma hinge taga. Seda kuuldes purskus mees pisaratesse ja tunnistas, et teab seda, kuna on elanud ainult teistele ja pingutused välise heaolu nimel pole talle sisemist rahulolu pakkunud.
Ta oli kogu aeg uskunud, et rikkus peitub rahas, positsioonis ja saavutustes. Ta ei olnud kunagi tulnud selle peale, et rikkused peituvad ka väärtusega hetkedes, mida koos oma naise, laste ja sõpradega veeta. Tore on olla iseenda aja peremees, aga libedal teel võib saada meist iseenda aja ori.
Nii oli mees kaugenenud oma perest ja eemaldunud iseendast. Elu mõte oli töörügamine ja uued eesmärgid. Lõpuks, kui polnud enam midagi saavutada ja kõik näiline oli olemas, mäetipud vallutatud, tundis mees ennast sisemiselt tühjana, just nagu polekski tal kunagi mitte midagi olnud. See on sama hea, kui munk käsib õpilasel minna vallutama mäetippu, et too saaks kõrgelt vaadates aru, kui väike ta tegelikult on.
Materiaalse külluse eest saab nii mõndagi nauditavat ja siinses maailmas on raha meile vajalik vahend, kuid küsimus on selles, kuidas me materiaalset küllust saavutame.
Küllus ei piirdu kunagi ainult rahaga. Küllus tähendab täiust, mil sinu vaim on rahul, hing toidetud, füüsiline keha tänulik ja terve ning materiaalne reaalsus toetab sind vajaduspõhiselt rahuldust pakkuva eluga vastu. Olgu sul raha palju või vähe, hingeliselt tühja inimest ei ole võimalik kunagi õnnelikuks ega rikkaks teha.
Edu teadvus tähendab seisundit, kui me oleme midagi hästi teinud ja meie hing on tulemusega rahul. Hästi tegemine on hästi minemine ja selle kogemiseks tuleb anda endast parim.
Endast parima andmine tähendab seda, et igaühel on enda isiklik parim.
Parim ei tähenda püüdu olla parimatest parim, täita või ületada norme, et olla teistest parem. Parim on igaühe enda siseasi, mida aktsepteerides me oleme alati parimad. Enda parimad.
Edu teadvusega ühendamist takistab alateadvus, sest ollakse harjunud kellegi teise parimat täitma. Näiteks, meie koolis on hindamissüsteem skaalal 1-5. Kui õpilane ei vasta 5 palli süsteemis ootustele, siis kogeb ta läbikukkumist ja ebaedu ning talle tehakse selgeks, et ta ei ole parim, kuigi ta võis äsja endast parima anda.
Mu tuttava tütar õppis terve õhtu venekeelseid sõnu pähe, et minna järgmisel päeval edukalt vastama. Klassi ees sattus ta pabinasse ega suutnud paari sõna enam meenutada, mille tõttu sai hindeks kahe. See oli tema jaoks suur vapustus ja draama, sest laps tõesti andis endast parima, aga koolis ei hinnatud seda parimaks.
Kui me soovime eduelamust kogeda, siis tuleb meil kohe lõpetada normidesse pürgimine, sest “issanda loomaaed” on kirju ja me ei suuda kõigi silmis nende jaoks parimad olla. Nii võib sattuda suurde masendusse, kui inimene pidevalt püüab kellegi nimel parimat, aga ei suuda seda saavutada.
Selleks, et olla päriselt parim, tuleb olla enda jaoks parim ja mõista, et kõik, mida oled endast andnud, see on parim. See on esmane alateadvuse ümber häälestumine, mis avab ukse edu-teadvusesse. Mida rohkem eduelamust koged, seda enam kinnitad eduteadvuse programmis kanda ja see jääb sinuga püsiühendusse.
Olen terve elu olnud karjääris ja oma tegemistes edukas, sest ma tabasin edu seaduse juba lapsena ära. Ma teadsin, et võin alati endaga rahul olla, kui olen andnud endast parima, olenemata sellest, kas see ka teiste meelest parim on.
Sinu parim on alati sinu parim ja kui keegi nõuab sinult veel midagi paremat, siis on see juba kellegi teise parim, mis ei kuulu sinu poolt täitmisele.
Me ei tohi kunagi lasta oma tegemistes enda sisse kellegi teise rahulolematust, kui me teame kindlalt, et oleme andnud endast parima. See on lõks, mis hoiab edu eemal.
Kui midagi teed, siis anna endast parim, enda parim.
Kui sul endast midagi anda pole, siis jäta tegemata, puhka, või tee hiljem. Lutsu “Kevade” õpetaja Laur andis Tootsile suurepärase soovituse anda enda parim, tehes ära vaid pooled rehkendused.
See võib kõlada, nagu meil paljuräägitud nn lumehelbekeste põlvkonna mentaliteet, aga ei tohi unustada, et peale on kasvamas uued noored, kes tüürivad järjest enam selles suunas ning kogu ühiskonna eduteadvus on võtmas uusi mõõtmeid ning omandamas sootuks uut tähendust kui pelgalt materiaalsete väärtuste poole pürgimine.
Autor: Ilona Karula
Allikas: Jaga oma elu nendega, kes kiirgavad sulle tagasi armastust
7 tarkust, mida su hing tahab, et sa teaks
Kuidas ära tunda tundetust?
