Raamatu „Valguse pimedam pool“ autor Debbie Ford kirjeldab, kuidas suhtuda armastavalt oma nõrkustesse, mida ta nimetab isiksuse varjukülgedeks. Ta näitab, kuidas kõik, mida me enda juures vihkame, õõnestab enesehinnangut, ja kui loomulik on oma tumedama küljega silmitsi seismine, sellest ära pöördumine või soov rahule jäetud saada. Samas rõhutab ta, et niimoodi tõukame endast tahtmatult ära suurimad rikkused. Need omadused püüavad meie tähelepanu äratada – saaksime neid paremaks muutumisel ära kasutada, aga et me neid kardame, raiskame neid luku ja riivi taga hoides tohutult energiat.
Selle kõige tõttu tunneme end ikka väärituma ja vääritumana. Nagu suur rannapall, mida me enam vee alla vajutada ei jõua, trügivad mahasurutud omadused pinnale. Kui me neid aga maha ei suru, saavad nad võimaluse vabalt minema triivida.
