Romantiliste suhete algusaegadel on rollimängud üsna levinud, et köita ja kinni hoida kedagi, kes ego meelest „saab mu õnnelikuks teha, paneb mind end erilisena tundma ja vastab kõigile mu vajadustele“. „Mängin kedagi, kellena sa mind näha sooviksid, ja sina mängid kedagi, kellena mina sind näha sooviksin.“ Selline on väljaütlemata alateadlik kokkulepe.
Kuid rollimäng on raske töö. Rollidega ei saa lõpmatuseni jätkata, eriti kui hakatakse koos elama. Kui rollid käest libisevad, mida sa näed? Kahjuks enamasti mitte veel selle inimese tõelist olemust, vaid midagi tõelist olemust varjavat: rollidest ilma jäetud ehedat ego, tema valukeha ning nurjunud soove, mis muutuvad nüüd vihaks, suundudes tõenäoliselt abikaasa või partneri vastu, kes ei suutnud kõrvaldada sügaval sisimas peituvat hirmu ja puudusetunnet, egokeskse enesetähenduse lahutamatuid osi.
See, mida üldiselt armumiseks kutsutakse, on enamasti egokesksete tahtmiste ja vajaduste tugevnemine. Sa satud sõltuvusse teisest inimesest – või pigemini oma kujutlusest selle inimese kohta. Sel pole midagi ühist tõelise armastusega.
Tõeline armastus ei sisalda üldse mingisuguseid tahtmisi. Tavatähenduses armastust väljendab kõige ausamalt hispaania keel: te quiero tähendab nii ´ma tahan sind´ kui ka ´ma armastan sind´. Kahemõttelisuseta väljendit „ma armastan sind“, te amo, kasutatakse harva – võibolla seetõttu, et just sama harv on ka tõeline armastus.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Eckhart Tolle raamatust „Uus maailm“.
