Kui ego kelleltki midagi soovib – ja milline ego ei soovi –, mängib ta oma „vajaduste“ rahuldamiseks tavaliselt mõnd rolli, olgu selleks vajaduseks siis materiaalne kasu, võimutunne, üleolek, erilisus või lausa mingi füüsiline või psühholoogiline rahulolu. Enamasti ei teadvusta inimesed endale rolle, mida nad etendavad. Nad on need rollid. Mõned rollid on varjatud, teised aga ilmselged, välja arvatud neid etendavatele inimestele. Mõne rolli eesmärk on lihtsalt teiste tähelepanu köita. Ego naudib teiste tähelepanu, mis pole lõppude lõpuks muud kui psüühilise energia üks vorme. Ego ei tea, et igasuguse energia allikas peitub sinus endas, mistõttu otsib seda väljastpoolt. Ego ei otsi vormitut tähelepanu (milleks on Kohalolek), vaid tähelepanu mingis vormis, olgu siis tunnustus, kiitus, imetlus või lihtsalt tema olemasolu mingit laadi märkamine.
Romantiliste suhete algusaegadel on rollimängud üsna levinud, et köita ja kinni hoida kedagi, kes ego meelest „saab mu õnnelikuks teha, paneb mind end erilisena tundma ja vastab kõigile mu vajadustele“. „Mängin kedagi, kellena sa mind näha sooviksid, ja sina mängid kedagi, kellena mina sind näha sooviksin.“ Selline on väljaütlemata alateadlik kokkulepe. Kuid rollimäng on raske töö.
