Ego on alati valvel, tajumaks võimalikku kahanemist. „Mina“ mentaalse vormi taastamiseks asuvad tööle automaatsed egohüvitamise mehhanismid. Kui keegi mind süüdistab või kritiseerib, tähendab see ego jaoks „mina“ vähendamist ning otsekohe püüab ego eneseõigustuse, kaitse või süüdistustega oma kahandatud enesekujutlust hüvitada. Ego jaoks ei ole tähtsust, kas teisel inimesel on õigus või mitte. Tõest hoopis enam huvitab teda enese säilitamine – „mina“ psühholoogilise vormi säilitamine.
Automaatseks ja alateadlikuks egohüvitus-mehhanismiks on isegi niivõrd tavaline asi nagu karjudes vastuhakkamine, kui mõni autojuht liikluses sind idioodiks nimetab. Üks levinumaid egohüvitus-mehhanisme on viha, mis paisutab ego ajutiselt, ent väga jõuliselt. Kuigi egole on kõik hüvitusmehhanismid täiesti mõistetavad, on need tegelikkuses väärtalitluslikud. Kõige äärmuslikumalt väärtalitluslikeks on füüsiline vägivald ja kõrgelennuliste fantaasiate kuju võtnud enesepettused.
Lasta sobival ajal egol teadlikult kahaneda, püüdmata seda hüvitada, on võimas spirituaalne tegevus. Soovitan seda aeg-ajalt katsetada. Kui keegi sind näiteks kritiseerib, süüdistab või sõimab, siis ära vasta samaga, ära kaitse ennast – ära tee üldse midagi. Lase enesepildil kahandatuks jääda ning jälgi erksalt tunnet sügaval oma sisemuses. See tunne võib mõned sekundid olla ebamugav, justkui oleksid mõõtmetelt kokku tõmbunud. Edasi võid aga tajuda intensiivselt elavat sisemist avarustunnet. Sa pole sugugi kahanenud. Oled hoopis avardunud. Nii võid jõuda hämmastavale arusaamisele: kui tundud mingil moel kahanevat ega reageeri seejuures üldse, ei väliselt, ei sisemiselt, mõistad sa, et tegelikult pole miski kahanenud. Muutudes „vähemaks“, muutud sa enamaks. Kui sa oma vormi enam ei kaitse ega püüa seda tugevdada, lõpetad sa vormiga (mentaalse enesepildiga) samastumise. Muutudes (ego meelest) vähemaks, teed sa tegelikult läbi avardumise ning annad Olemisele võimaluse esile tulla. Tõeline jõud, see, kes sa oled vormist kõrgemal, võib siis särada läbi näiliselt nõrgenenud vormi. Seda peabki Jeesus silmas, kui ütleb: „Salga end maha“ või „Pööra teine põsk ette“.
Muidugi ei tähenda see, et peaksid esile kutsuma halba kohtlemist või muutma end mitteteadlike inimeste ohvriks. Mõnikord pead kellelegi mingis vormis ütlema, et ta „tagasi tõmbuks“. Egokeskse kaitsepositsioonita on nende sõnade taga küll jõud, ent mitte reaktiivsus. Vajadusel võid kellelegi ka kindlalt ja selgelt „ei“ öelda. Seda nimetan ma „kõrgekvaliteediliseks eituseks“, mis on igasugusest negativismist vaba.
Kui oled rahul sellega, et sa pole eriline, et sa ei paista silma, siis oled sa universumi jõuga kooskõlas. Mis egole tundub nõrkusena, on tegelikult ainus tõeline tugevus. See spirituaalne tõde on diametraalne vastand meie kaasaegse kultuuri väärtustele ja neist tingitud inimkäitumisele.
Iidne „Daodejing“ õpetab, et ära püüa olla mägi, parem „ole Taevaaluse org“. Sel moel taastub su terviklikkus, nii „tuleb kõik su juurde“.
Samal moel õpetab Jeesus ühes oma mõistukõnes: „Aga kui sa oled kutsutud, siis mine ning istu alamasse paika maha, et kui tuleb see, kes sinu on kutsunud, siis ta ütleks sulle: Sõber, mine sinna ülemale! Siis on sul au nende ees, kes sinuga lauas istuvad. Sest igaühte, kes ennast ise ülendab, alandatakse; ja kes on ise alandlik, teda ülendatakse.“
Samuti hoidud sa sel moel püüdest tugevdada „mina“ uhkeldamise ja esiletükkimisega, sooviga olla eriline, avaldada muljet või nõuda tähelepanu. Näiteks võid jätta aeg-ajalt oma seisukoha väljendamata (sellal kui kõik teised enda arvamust avaldavad) ja vaadata, mis tunne on.
Allikas: Eckhart Tolle “Uus maailm“, kirjastus Pilgrim
