Olgem oma ebareaalsete ootustega ettevaatlikud
Seega, massiline depressioon on igati kaasaegne nähtus ja rohkem levinud pigem rikastes riikides. Mis siis on muutunud? Ja miks on see pigem seotud rikkuse kui vaesusega? Vastus mõlemale küsimusele on see lahknevus – meie ootused on muutunud, me ootame elult rohkem, kui meil on. Mõelgem hetkeks kaasaegse massimeedia rollile, kuidas see loob ja kujundab mitte üksnes eeskujusid, vaid suures osas kogu meie reaalsustaju. Telesaated, arvutimaailm ja raadiosaated, ilusavärvilise kujundusega ajakirjad, dramaatilised ja emotsionaalselt laetud filmid – kõik need pommitavad meid ahvatlevate sisendustega, et vajame neid kõikvõimalikke tooteid, et olla “enamat”, saada tervikuks.
Meile sisendatakse, et peame ostma just neid ja neid kaubamärke, et olla õnnelik, et meie pere oleks rahul ja kiidaks meid heaks. Meil olevat vaja just neid ja neid kalleid riideid, et olla enesekindel, kuuluda kuhugi; neid jumestustooteid ja parfüüme, et meeldida oma partnerile; ehteid, kellasid, autosid, mööblit, puhkusereise… See nimekiri on lõputu ja sõnum jääb alati samaks: “Õnne peab omandama, ostma. Sinu elust puudub miski – sa leiad selle neid ja neid asju omandades!”
Isegi siis, kui jääme reklaamikuulutajate sõnumite suhtes küüniliseks, kui me ei usu nende toodete vajalikkusesse või väärtusesse, isegi siis imbub see kuidagi meie alateadvusesse. Hakkame ikkagi uskuma, et õnn on ilmtingimata seotud “asjadega” ja elustiiliga, mida need endaga toovad. Oleme hakanud uskuma, et üks asi tingib teise ehk teisisõnu, me usume, et selleks, et saada midagi, mida elult soovime – tunda end hästi, olla õnnelik, enesekindel, harmooniline ja rahul – peame ostma kõiki neid asju, mida keegi teine tahab meile müüa. Ja selles õnne ostmise tuhinas on saanud meist tühjad tarbijad: tühjad, kuna alati ihaldame midagi uut, uut asja, mis pakuks meile tõelist rahulolu; tühjad, kuna ükski asi ei saa iial seda tühimikku täita.
Mõelgem siinkohal kõigile nendele levinud telemängudele, mis on maskeeritud “talendi”-saadeteks, ja milles pakutakse vähestele väljavalitutele ühe hetkega kuulsust ja sära. Olen neid mõnikord vaadanud ja üks asi on neis alati silma torganud. Asi pole mitte erinevate võistlejate vahelises ebavõrdsuses, ega ka “mina, mina, mina” suhtumises sel egode paraadil. Isegi mitte selles, et sinna on kutsutud ka mõned inimesed, kel pole tibagi annet, et teised saaksid nende üle irvitada ja neid naeruvääristada – ainuüksi selleks, et saate reitingut tõsta. Mis mind kõige enam imestama paneb, on see, et peaaegu kõik arvavad, et kuulsus ja raha saavad neid päästa. Kõik osalejad usuvad üksmeelselt, et tunnustus ja edu on terve elu kogetud valule palsamiks ja et see lahendab kõik probleemid ja teeb nad hetkega igavesti rõõmsaks. Ja meie, vaatajad, usume samuti seda pettust, kannustame neid emotsionaalselt ja maksame hääletamise eest, et meie lemmikud ikka jõuaksid tippu ja saaksid oma unistusi täita. Tahame meeleheitlikult, et nad sooritaksid läbimurde ja saaksid edukaks; et nad leiaksid lohutust oma valule, sest osaliselt igatseme ka meie samasugust lahendust oma elu probleemidele. Tahame, et muinasjutt osutuks siiski mingil moel tõeks. Tahame säilitada enda rõõmsat meelt ja loota, et ühel päeval saame ka meie oma valule midagi vastukaaluks. Tahame säilitada oma illusioone, klammerdudes nende külge, nagu oleks tegemist elu ja surma küsimusega. Ja kaasaegsed reklaamist ja turundusest läbi imbunud ühiskonnad mitte ainult ei soosi nende illusioonide tekkimist, vaid pumpavad need üle mõistuse suureks, üle igasuguste ootuste.
Teine negatiivne tegur on ülekoormatus
Selleks ajaks, kui oleme jõudnud täiskasvanuikka, on enamikul meist välja arendatud erinevad toimetulekustrateegiad stressirohkete sündmuste puhuks, mis aitavad hoida stabiilsust ja nii-öelda normaalsust. Näiteks õpime erinevaid probleemide lahendamise mooduseid, mis tekitavad meile mulje, et kontrollime olukorda, sest tegutsemine vähendab omakorda stressi. Või nagu oleme juba eelnevalt rääkinud, õpime kontrollima oma stressiga seotud emotsionaalset reaktsiooni, mis aitab meil olukorrale teistmoodi läheneda. Ja isegi siis, kui meile endale paistab, et need strateegiad toimivad, et saame vähemalt mingil moel kuidagi eluga hakkama, elame tegelikult ikkagi kerges või mõõdukas depressiooniseisundis.
Ülekoormatus on seisund, mis tekib siis, kui elu on niivõrd stressirohke, et meie tavapärasest oskusest stressiga toime tulla enam ei piisa. See tekib siis, kui olukord muutub niivõrd talumatuks või võimatuks, et miski, mida me teeme või kujutleme tegevat, ei too enam leevendust meie valule. Selle põhjuseks võib olla mõni üksik katastroofiline olukord, mis võtab meilt toimetulekuvõime, või ka erinevate hädade jada, nii et näib, nagu oleks elu meid pikali löönud, jagades aina uusi ja uusi hoope. Elu muutub niivõrd ülejõu käivaks, et me ei suuda enam sellega hakkama saada, anname alla ja variseme kokku nagu laborirott elektrifitseeritud puuris, kust puudub väljapääs.
Selliste olukordade kujunemise põhjuseks võivad olla näiteks suhete või abielu purunemine või lõppemine, armastatud inimese haigestumine, töökaotus ja rahapuudus, kodu kaotamine, invaliidsust põhjustav vigastus, sõbra reetlik käitumine või meie kuritarvitamine. Iga selline eluline katastroof või draama võib panna löögi alla meie hakkamasaamisvõime ja kui mitu sellist asja juhtub ühekorraga, siis muutub see aina tõenäolisemaks.
Sedasorti elutragöödiaid on täis ka kõik möödunud sajandid, aga depressioonist on saanud peamine probleem alles üsna hiljuti. Miks on see nii ja kuidas seda olukorda siis muuta? Miks siis? Teame, et meie eluolu on vägagi erinev meie eelkäijate omast, isegi nende omast, kes elasid kõigest 50 aastat tagasi. Ja üheks peamiseks erinevuseks, millel on otsene seos ka depressiooniga, on kaasaegse meedia mõju meie elule. On ammu tuntud tõsiasi, et halvad uudised, draamad ja negatiivsus müüvad – lõppude lõpuks oleme me emotsionaalsed olendid, kes reageerivad emotsionaalsetele ärritustele -, aga varasematel aegadel oli siiski võimalik negatiivsete uudiste tarbimist kontrolli all hoida, neid nii-öelda endast eemal hoida. Kuni 20. sajandi algusaastateni saime halbu uudiseid peamiselt kas suuliselt või siis ajalehest lugedes. Kui inimesed kuulsid teiste käest või lugesid mustvalges kirjas sõjast, õnnetustest, draamadest, oli sellega siiski võimalik toime tulla; need rääkisid kellestki teisest kusagil kaugel ja seega oli enese emotsionaalne eraldamine neist lihtsam. Suudeti tõmmata selge piir “meie” ja “nende” vahele ning ennast emotsionaalselt kaitsta, kujutledes, et oht on kusagil kaugel eemal, impersonaalne või et vähemalt ei ole see otsene.
Muidugi on inimesed kogu aeg elanud aeg-ajalt läbi enda valusaid elukogemusi, kuid need ei kesta lõpmatult, need tulevad ja lähevad ja valuhoogude vaheapeal oli inimestel aega toibumiseks.
Alates eelmise sajandi keskpaigast on asjalood dramaatiliselt muutunud. Nüüd kiiritatakse kõikvõimalikud negatiivsed uudised meile 24 tundi ööpäevas tänu televiisorile otse koju kätte. Eredadja sügavalt häirivad pildid koos võimsa heliga ilmuvad nüüd pidevalt meie televiisori suurele ekraanile või siis arvuti- või telefoniekraanile. Oleme võimendanud need valusad uudised suuremaks, elavamaks, selgemaks ja tugevamaks. Tapmine, ebahumaansus, ebanormaalsed teod ja hävitustöö – kõik see pääseb otse meie pühapaika, meie koju, või sinna, kus iganes me ka poleks; selle emotsionaalne mõju on ränk. Mõttekäik, et need “halvad” asjad leiavad aset kusagil mujal, kellegi teisega, ei toimi enam. Me ei suuda enam end nii lihtsalt eraldada või välja lülitada teiste inimeste kannatustest ja see koormab üle meie võime kõige sellega toime tulla.
Toetume ikka veel nendele vanadele toimetulekumehhanismidele, nagu seda on tunnete vältimine ja vastupanu, mängime neid tunnetemänge, kus sulgume ja teeskleme, aga negatiivsed ärritajad on nüüdsel ajal nii intensiivseks muutunud, et meil on vaja osutada suuremat vastupanu ja meil on vaja ennast rohkem uimastada, et üldse mingitki leevendust saada. Me ei suuda igapäevastressiga enam toime tulla. See keskkond, milles tänapäeval elame, on stressirohkem ja ülekoormavam kui iialgi varem. Arvestades seda üldist stressirohket taustsüsteemi, satume kergemini masendusse, kui ka meie enda elus juhtub midagi halba.
Allikas: Kevin Billett, Brandon Bays “Valgus tunneli lõpus”, kirjastus Pilgrim
