Praeguse mehelikkusekriisi puhul ei ole meil tarvis mitte vähem mehelikku väge, nagu mõned feministid väidavad, vaid rohkem, aga meil on vaja küpset mehelikkust, Mehe psühholoogiat. Meil tuleb mehelikku väge tasakaalukalt rakendada, ilma et peaksime kaasinimeste üle valitsema ja neid pelutama, kirjutavad Douglas Gillette ja Robert Moore oma raamatus “Kuningas, sõjamees, maag, armastaja”. Pakume lugemiseks raamatust katkendi, kus autorid tutvustavad ebaküpse meheliku väljendumist läbi Jumaliku Lapse arhetüübi.
Poisi psühholoogia. Uimastimüütaja, ämbrisse astuv poliitik, naisenüpeldaja, pidevalt noriv ülemus, ninatark noorjuht, truudusetu abikaasa, firmajuhi tallalakkuja, ükskõikne koolinõunik, variserlik jutlustaja, jõuguliige; isa, kes eales ei saa mahti oma tütart koolitöös aidata; treener, kes oma silmapaistvaid hoolealuseid naeruvääristab; psühhoterapeut, kes alateadlikult enda ravialuste “sära” ründab ja neile mingisugust hallivõitu normaalsust pakub; pintsaklipslane ̶ kõigil neil meestel on midagi ühist. Nad on poisid, kes püüavad olla mehed. Nende püüdlus on ausameelne, sest keegi pole neile näidanud, missugune on küps meesterahvas. Nende “mehisus” on teesklus, mida enamik meist ei avastagi. Me peame niisuguse mehe kontrollivat, ähvardavat ja vaenulikku käitumist pidevalt eksikombel tugevuseks. Tõeliselt on aga tegemist varjatud haavatavuse ja nõrkusega, mis on iseloomulikud haavunud poisile.
Õnnetuseks on enamik mehi kinnistunud ebaküpsel arengutasemel. Varaseid arenguastmeid juhivad poisipõlvele kohased arhetüübid. Kui neil lastakse juhtida ka täiskasvanu hingeelu, kuna Ego pole poisipõlve arhetüüpe ületanud, et nende asemel küpse mehelikkuse ürgkujusid juurutada, siis on tulemuseks see, et me käitume varjatud (kaasinimeste jaoks ei pruugi see nii olla) poisilikkuse ajel.
Sageli räägime heldimusega oma kultuuri poisilikkusest. Kui meie seesmine poiss on oma kohal, siis annab ta meile mängulisust, rõõmu, lusti, energiat ning sellist vastuvõtlikkust, mis on seiklusvalmis ja vaatab innuga tulevikku. Ent kui on tarvis mehelikkust, siis jäävad meie poisilikud suhted iseenese ja teistega küündimatuiks.
Arhetüüpide struktuur
Igal mehe hingeelu energiapotentsiaalil, olgu see siis ebaküpsel või küpsel kujul, on kolmikühtne ehk kolmeosaline struktuur. Kolmnurga tipus on arhetüüp oma täiuses. Aluse tasandil kogetakse seda arhetüüpi kahepooluselisel väärtalitluslikul kujul, mida võib nimetada ka varjuks. Nii Poisi kui ka Mehe psühholoogia tingimustes on selline kahepooluseline väärtalitlus ebaküps, kuna see kujutab endast psühholoogilist olukorda, mis pole terviklik ega tihedalt seostatud. Hingeelu puudulik sidusus on alati ebapiisava arengu tunnus. Kui poisi ja seejärel mehe isiksus jõuab kohasele arenguastmele, siis ühinevad nende varivormide poolused tervikuks.
Mõned poisid tunduvad teistest “küpsemana”; nad juurutavad, kahtlemata alateadlikult, poisipõlve arhetüüpe täielikumalt kui nende eakaaslased. Seesmise integratsiooni ja kooskõla määra poolest on nad teistest ees. Teised poisid paistavad “ebaküpsena”, isegi kui võtta arvesse poisipõlvele omast ebaküpsust. Näiteks on poisil hea tunnetada endas sangarlikkust ja näha ennast kangelasena, kuid paljud poisid ei suuda seda teha ning takerduvad Kangelase varivormides, mille nimed on Uhkustav Löömamees ja Argpüks.
Eri arhetüübid käivituvad vastavatel arenguastmetel. Ebaküpse mehelikkuse puhul käivitub esimesena Jumaliku Lapse arhetüüp. Järgmistena tulevad Varaküps Laps, Oidipaalne Laps ja poisipõlve viimases järgus Kangelane. Muidugi ei lähe areng alati nii ladusalt, sest kogu aeg tuleb ette arhetüüpsete mõjude segunemist.
Huvitaval kombel põhjustab iga Poisi psühholoogia arhetüüp teataval keerukal viisil vastava küpse mehelikkuse arhetüübi tekkimise; poiss on mehele isaks. Nõnda saab elukogemuste vahelduva ja rikastava mõju tulemusena Jumalikust Lapsest Kuningas, Varaküps Laps muundub Maagiks, Oidipaalne Laps Armastajaks ja Kangelane Sõjameheks.
Jumalik Laps
Esimene ja kõige ürgsem ebaküps mehelik energia on Jumalik Laps. Me kõik teame kristlikku lugu Jeesuslapse sünnist. Ta on mõistatuslik olevus, kes tuleb Jumalariigist, olles neitsist sündinud. Teda ümbritsevad imetaolised asjad ja sündmused: täht, jumaldavad karjased, targad Pärsiast. Kummardajaist ümbritsetuna on ta kesksel kohal mitte ainult laudas, vaid kogu kõiksuses. Populaarseis jõululauludes viibivad isegi loomad tema sündimise juures. Piltidel kiirgab ta valgust, mis sädeleb tema külje alla pandud õlgedel. Jumalana on ta kõikvõimas. Samal ajal on ta täiesti abitu ja haavatav. Vaevalt on ta jõudnud ilmale tulla, kui juba kuri kuningas Herodes saab temast haisu ninna ja püüab teda surmata. Jeesuslast on tarvis kaitsta ja viia ta salaja Egiptusse, kuni ta on piisavalt tugev, et oma elutööd alustada. Vahepealsel ajal on teda hävitada püüdnud jõud oma energia ära kulutanud.
Sageli ei mõisteta, et see müüt ei ole ainus omasuguste seas. Erinevais usundeis on hulganisti lugusid imetaolisest poisslapsest. Kristlik jutustus on osaliselt kujunenud suure Muinas-Iraani prohveti Zarathustra sünniloo eeskujul, kust on võetud loodusimed, Hommikumaa targad ja lapsukese elu ähvardav hädaoht. Juudi usundis on lugu Moosesest, kes sünnib selleks, et vabastada oma rahvas vangipõlvest, olla suur õpetaja ning Jumala ja inimeste vahetalitaja. Teda kasvatas Egiptuse vaarao tütar. Kummatigi oli tema elu kohe pärast ilmaletulekut hädaohus, sest vaarao oli andnud käsu tappa kõik juudi soost vastsündinud poisslapsed. Moosese ema asetas abitu ja kaitsetu lapsukese pilliroost korvi ning jättis selle Niiluse jõele triivima. Selle loo eeskujuks oli tunduvalt vanem rahvajutt vägeva Akadi kuninga Sargoni, Mesopotaamia valitseja lapsepõlvest. Kõikjal maailmas võime kuulda legende Buddha, Krišna ja Dionysose imepärasest lapseeast.
Veelgi vähem teatakse, et see Jumaliku Poisslapse kuju, mis on maailma usundeis üldlevinud, elab ka meie sees. See tõsiasi nähtub psühhoanalüüsis osalevate meeste unenägudest, kes, iseäranis tervenema hakates, näevad sageli unes poisslast ning kogevad seejuures valgust, rõõmu, imestust ja kosutust. Tihti on ka nõnda, et kui psühhoteraapias osaleva mehe enesetunne paraneb, siis võib tal esimest korda elus tekkida tahtmine olla isa.
Need juhtumused annavad mehele märku, et tema sees sünnib midagi uut, loovat, värsket ja “süütut”. Tema elus algab uus ajajärk. Isiksuse loovad osad, millest tal seniajani aimugi ei olnud, tõusevad nüüd teadvusse. See mees kogeb oma elu uuenemist. Kui meis annab enesest teada Jumalik Laps, siis on oodata nii seesmiste kui ka väliste Herodeste rünnakuid. Uus elu, ka hingelises mõttes, on alati õrn. Kui me tunneme, et meis avaldub see uus energia, siis on vaja seda rünnakute eest kaitsta. Psühhoteraapias osaleja võib näiteks öelda: “Ma hakkan vist juba tervenema!” Kohe võtab sõna seesmine hääl, mis lausub: “Oh ei! Sa ju tead, et ei saa ealeski terveks.” Siis on aeg viia habras Jumalik Laps “Egiptusesse”.
Kui võtame veel kord ette jõulujutus esinenud aupaklikud loomad ja inglite rahukuulutuse, siis meenub müütiline kreeka laulik Orpheus. Tema loost saame teada, et Jumalik Laps on arhetüüpse üksusena Kuninga küpse meheliku energia eelkäijaks. Pooljumal Orpheus istub maailma keskpunktis ning mängib lüürat ja laulab nii lummavalt, et võlub kõiki metsloomi.
Nii kiskjad kui ka nende saakloomad tulevad tema ümber täiuslikus kooskõlas, erimeelsused on lahendatud ja kõik vastandid sobivad ühte kosmilises korras (nagu edaspidi näeme, on tegemist Kuninga tunnusjoontega).
Jumaliku Lapse kuju, kes loob kogu maailmas korra ja rahu, lepitades omavahel ka loomad (hingeelus vastavad loomadele meie pahatihti kokku põrkavad loomusunnid), ei esine ainult iidsetes müütides. Kord rääkis üks psühhoanalüüsis osalenud noormees meile loo oma lapsepõlve harukordsest juhtumusest. Kui ta oli umbes viiene või kuuene, siis läks ta kord kevadisel õhtupoolikul maja taha aeda, tundes südames igatsust millegi sellise järele, mida ta oma nooruse tõttu ei osanud sõnastada. Aastate pärast sai ta aru, et ihkas leida hingerahu, kooskõla ja ühtsust kõige olemasolevaga. Nõnda seisis ta seljaga vastu hiiglasuurt tammepuud ja hakkas laulma kohapeal sündivat laulu. See mõjus talle hüpnotiseerivalt; ta laulis oma igatsusest, kurbusest ja minoorsevõitu sügavast rõõmust. Tema laul oli kaastundest kõikide olevuste vastu. See oli teatav ennast ja teisi rahustav äiutuslaul (Jumalikule Lapsele). Peagi ta märkas, et linnud tulid mõnekaupa tammepuule istuma. Neid tuli üha rohkem tamme ümber tiirlema ja selle okstel istet võtma. Lõpuks puu lausa kihas lindudest. Poisile näis, et neid oli peibutanud tema kaastundlik ja kaunis laul. Poissi kummardama tulles kinnitasid linnud tema ilu ja vastasid tema igatsusele. Puust sai Elupuu ja poiss ammutas sellest seesmise Jumaliku Lapse kinnitusest elustavat väge, et edasi minna.
Jumaliku Lapse arhetüüp, mis ilmub müütides Orpheuse, Kristuse, lapseeas Moosese ja paljude teiste usundikangelaste kujul ning näitab end psühhoteraapias osalevate meeste unenägudes ja poiste läbielamistes, tundub olevat meie “kõvakettal” juba enne sündimist. Eri psühholoogiakoolkondades antakse sellele oma nimesid ja isemoodi hinnanguid. Tavaliselt psühholoogid taunivad seda ja püüavad seetõttu oma kliente Jumalikust Lapsest võõrutada. Tähtis on mõista, et tegemist on ebaküpse mehelikkuse ürgmalliga.
Freud pani sellele nimeks Id, “See”. Tema arusaama kohaselt on tegu “algeliste” ehk “lapsikute” ajedega, mis on kõlblusetud, jõulised ja kätkevad endas jumalataolisi nõudlusi. See on umbisikulise Looduse süvasurve, mis on seotud üksnes lapse piiramatute vajaduste rahuldamisega.
Psühholoog Alfred Adler nimetas seda igaühes peituvaks “võimutungiks”, varjatud üleolekukompleksiks, mis katab meie tegelikku haavatavust, nõrkust ja alaväärsustunnet. (Mäletatavasti on Jumalik Laps ühtaegu kõikvõimas, kõiksuse kese ning täiesti abitu ja nõrk. Õigupoolest ongi väikelaste kogemus just selline.)
Heinz Kohut, kes arendas välja “mina-psühholoogia”, räägib “ülespuhutud mina-korraldusest”, mis nõuab iseeneselt ja teistelt teostamatuid asju. Uusim psühhoanalüütiline teooria väidab, et inimesed, kes on vallatud sellest “lapsikust” ülespuhutusest, kannatavad “nartsissistliku isiksusehäire” all.
Ent Carl Jungi järelkäijad vaatavad Jumalikku Last teistmoodi ega pea seda haiguslikuks ilminguks. Nad usuvad, et Jumalik Laps on Arhetüüpse Mina elutähtis külg – Mina on suure algustähega, kuna see erineb Egost, mis tähistab väikese algustähega mina. Jungi järgijate jaoks on Jumalik Laps meis eluallikaks, mis evib maagilisi ja vägeandvaid omadusi. Ühendus selle arhetüübiga kutsub esile määratu hüvangutunde, eluinnu ning suure rahu ja rõõmu, nagu juhtus tammepuu all seisnud poisiga.
Me arvame, et igal psühhoanalüüsi koolkonnal on omamoodi õigus, kuna tuuakse välja selle energia kaks külge ̶ tervikuks ühinenud üksus ja varjupool. Kolmnurkse arhetüüpse struktuuri tipus kogeme Jumalikku Last, kes meid uuendab ja hingelt noorena hoiab. Kolmnurga aluse tasandil saame aga tunda Trooniva Türanni ja Nõrgukese Printsi mõju.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Alkeemia lugemisnurk: “Kuningas, Sõjamees, Maag, Armastaja” – meeste identiteedikriisist ja poisilikkuse domineerimisest
Kuningas, Sõjamees, Maag, Armastaja
