Tehes valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke E-aineid. Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast, milles paratamatult leidub E-aineid. Kui valmistoitude pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks tavapärastele toiduainetele sisaldub enamuses neist ka mingi võõrapärase nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga.
E ja numbrikoodiga tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või naatriumglutamaat).
Toidu lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil:
– kõige süütumad on ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest (nt sojaletsitiin E 322)
– teise rühma moodustavad ained, mis on saadud toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300)
– kolmandasse rühma kuuluvad tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt suhkruasendaja aspartaam E 951)
Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:
– toiduvärvid (E100 – E199)
– säilitusained (E200 – E299)
– antioksüdandid (E300 – E399)
– emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E400 – E499)
– mitmesugused muud lisaained (E500 – E1500) – happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.
Toidu lisaaineid kasutab tööstus eesmärgiga pidurdada toote riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid – mis kogustes neid tohib toodetes leiduda, kuid paraku on see riigiti erinev – mis ühes kohas lubatud, see teises riigis keelatud – see omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks sobilikuks ei peeta. Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud nö keskmise inimese järgi.
Võite vaid mõelda, kui ca 70kg kaaluv inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist toitu 15kg kaaluvale lapsele, on tagajärjed teistsugused. Alati ei pruugi kõik koheselt silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku.
On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused inimestel on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest. Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja säilitusainetega toite ja jooke – uuringute käigus selgus, et lastes kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu polnud ebaeetiliste “katsetega” ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem ega vähem keemiat kui esineb tavalistes poes müüdavates igapäevasöökides.
Kui hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt võib ära ehmuda küll – raske on poes leida toodet, millesse poleks lisatud E-aineid. Kas ilma E-aineteta ei saaks? Kui aga vorst poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt hallikas või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda või kas pruunikskuivanud aprikoosid näeksid välja isuäratavad?
Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse “müügikõlblikumaks” muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega. Eelkõige just säilitusaineid aga kasutatakse tootja huvides, et toodet võimalikult kaua müüa saaks – nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie igapäevastesse toodetesse – sinkidesse, saiadesse, juustudesse, jogurtitesse, mahladesse jne.
Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud “ei sisalda säilitusaineid” – see aga ei välista, et selles tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid nagu nt värvained või kunstlikud magusained, ka nende seas on tervisele kahjulikke aineid (säilitusainete grupp on vaid tähistatuna E200 – E299).
Ka ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata võrdusmärki sõnade “eestimaine” ning “lisaainetevaba” vahele, mitte üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.
Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega pähe õppida on liialt keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks tervislikul toitujal vältida:
Värvained (E100-E199) – ohtu tuleks märgata erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid aga ka vorstid ja saiatooted. Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud.
Säilitusained (E200- E299) – see grupp on kõige laiem – kusjuures ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad sisaldada säilitusaineid – nt kui leib või sai säilib tavapäraselt värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat ja ärrituvust. Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb välimus.
Maitsetugevdajad (E620-E623) – enimkasutatav neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud toitudele soolase meki – seda leidub enamikes vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike) lapsed süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osadel inimestel võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
Sünteetilised suhkruasendajad (E950-E954) – neid leidub karastusjookides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid nagu seda teeb suhkur – nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel.
Light-tooted – light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid – näib tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega – sellest nende toodete light-märgistus tulebki – tervisliku toitumise seisukohast on on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete “tervislikkus” seisneb vaid vähemas hulgas kalorites. Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti kasutatakse light-märgistust – kehakaalu vähendamiseks või normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on rasvaprotsent 4-5 ligi, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise rasvasisaldusega piimatooteid – neist toodetest ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvademaid piimatooteid.
Hüdrogeenitud rasvad (trans-rasvad) – ei kuulu samuti otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame- ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes, kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) – erinevad küpsetised ja kondiitritooted, maiustused aga ka paljud kohukesed ja loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena. Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes ehtsat võid mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning sisaldavad lisaks tans-rasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi antioksüdante. On ära tõestatud, et hüdrogeenitud rasvad põhjustavad südame- ja veresoonkonna haigusi. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus valmistoodetes on odavus. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega – viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks toitumiseks.
Kasulikud nipid!
Kui tahate endale rahakoti vahele e-ainete juhendit printida, siis külastage E-ainete raamatu teemalist lehte Facebookis.
Põhjaliku pdf-vormis e-ainete loetelu leiate Ökosahvri kodulehelt vastavast rubriigist.
Autor: Aet Trisberg
Allikas: www.bioneer.ee
