Kui me püüame muuta oma mõtteid positiivsemaks, siis sarnaneb see pigem mõrade ülekrohvimisega. Lihtsalt silume asjad üle, lähenedes neile valest suunast, väljastpoolt sissepoole, selle asemel et liikuda seestpoolt väljapoole. Kui proovime manipuleerida oma mõtlemisega, kujutledes ja korrates seda, mida tahaksime tõena näha, siis tegelikult ignoreerime asjaolu, et meie allasurutud ning vabastamata tunded on tegelikult need, mis seda negatiivsust põhjustavad. Püüame lihtsalt vanadele uut peale plaasterdada.
Selgitaksin seda järgmise metafoori abil. Kasutan Apple Mac arvutit. Mingi aeg tagasi, kui operatsioonisüsteemi uuendusi saadeti DVD-l koju (siis ei saanud neid veel internetist alla laadida), ostsin endale kõige viimase uuenduse, mis lubas kõike head ja paremat: suuremat efektiivsust, veelgi enam stabiilsust, uusi funktsioone jne, jne. DVD saabus postiga koju ja ma panin plaadi arvutisse, võtsin istet ja jälgisin mängu. Esmalt läks ekraan mustaks ja sinna ilmus sõnum: otsitakse vana operatsioonisüsteemi komponente. Mõne minuti pärast ilmus uus sõnum: kustutatakse vana operatsioonisüsteemi komponente. Huvitav, mõtlesin. Enne tuleb üles leida vana kraam ja see ära kustutada, alles siis saab üles laadida ja integreerida uut. Seejärel ilmus ekraanile järgmine sõnum: uue operatsioonisüsteemi installeerimine. Sama kehtib meie enda “vana operatsioonisüsteemi” kohta. Peame kindlasti leidma viisi, kuidas ära kustutada vana versioon – meie senised uskumused, vanded ja lubadused – enne kui meie uus ja hea süsteem saab toimima hakata. Peame maha laadima vana, enne kui saame sisestada uue.
Seega, kuigi ma tunnistan, et korduvatel negatiivsetel mõtetel on potentsiaalselt depressiooni põhjustav mõju, tean ma ka seda, et selleks, et neid negatiivseid mõtteid muuta, on eelkõige vaja kõrvaldada nende tekkepõhjus. Kui oleme valmis ja suudame töötada sellel sügavamal tasandil, alles siis saab negatiivsuse põhjustaja ja probleemistik lahenduse.
Seejärel esile kerkiv loomulik positiivsus on meile hea väga mitmel põhjusel – see muudab meid helgemaks, tõstab tuju, annab energiat ja laseb meie loomulikul loovusel ning entusiasmil igapäevaselt vabalt voolata. Teine kaasaegsete eneseabiraamatute häda peitub selles, et tegelikult ei tee meid õnnelikuks miski, mida peame otsima väljastpoolt. Isegi kui suudame end veenda, et need soovide kujustamise meetodid, kus üritame oma täiuslikult disainitud elu ette kujutades seda reaalsuseks manada, töötavad, jääb faktiks ikkagi see, et mitte millelgi, mida otsime enesest väljastpool, ei saagi olla tõelist, kestvat väärtust.
Näeme seda ilmekalt, kui vaatame nn rikaste ja kuulsate elu, kellel on “kõik” olemas. Vaadakem näiteks kuulsuste ja tähtede maailma, kes elavad raha ja sissetulekute mõttes äärmiselt privilegeeritud elu: A-kategooria näitlejad, eliitsportlased, poplauljad ja rokitähed, jne. Kui me kraabime natuke seda läikivat pealispinda ja vaatame nende avalikkusele näidatava maski taha, siis mida menäeme? Depressioon on ka nende seas sama levinud kui kõigi teiste inimeste hulgas. Need inimesed, kes olid leidnud oma kutsumuse ja olid õnnelikud juba enne seda, kui nad rikkaks ja kuulsaks said, on tavaliselt õnnelikud ka pärast suurt elumuutust. Nad on küll tänulikud nende uute võimaluste eest, mida uus elustiil pakub, nad armastavad ja naudivad seda, aga nad teavad, et ei kuulsus ega “see elustiil” ei defineeri neid ega tee neid selleks, kes nad tegelikult on. Ja teisalt need, kes olid oma suurele edule eelnenud elus õnnetud – teate küll neid tüüpe: eputavad, nõudlikud, sa-vaata-vaata mind, vihased, rahutud, kes tahavad pidevalt midagi maailmale tõestada – nemad jäävad põhimõtteliselt õnnetuks, rahutuks, rahulolematuks ka siis, kui on kuulsaks saanud. Selle viimati kirjeldatud grupi inimestes võib oma eesmärkide saavutamine ja unistuste täitumine vallandada veelgi suurema rahulolematustunde, mis sunnib neid riskantselt käituma, see lükkab neid alkoholi, narkootikumide ja mõnikord ka enesehävituse rüppe. Mulle tundub, et “rohkem” tähendab seda tüüpi inimeste elus seda, et kõike on rohkem, ka meeleheidet ja depressiooni.
See on vale, et vajame aina rohkem ja enamat. Kuidas see saab nii olla? Oli kord aeg, kui sain ka ise selle nähtusega tutvust teha. Kuigi ma kunagi ei otsinud aktiivselt kuulsust, tegin ka mina selle vea, et seostasin depressiooni millegi puudumisega, mida ma küll ei osanud defineerida. Ja ma otsisin seda “midagi olulist” kõikjalt. Mul oli alati plaan, ambitsioon, eesmärk; alati püüdlesin millegi poole, lootes, et see täidab mu sees oleva tühimiku, teeb mind tervikuks, et lõpuks leian selle “õige asja”, mis mind õnnelikuks teeb. Minust sai tööhull ja ma pingutasin aina rohkem materiaalsete asjade nimel, sest arvasin, et neid ma enda päästmiseks vajangi. Ja 1990ndate aastate alguseks hakkas mu pingutus vilja kandma. Elasin ruumikas merevaatega majas, millel oli suur aed, sõitsin kalli sportautoga, einestasin kallites restoranides, käisin mõnusatel puhkusereisidel soojades maades, vedasin oma kiirpaadi taga veesuuska, suusatasin igal aastal koos sõpradega kas Prantsusmaal või Šveitsis … Enamiku inimeste elustandardite järgi olin rikas, kuid tahtsin alati veelgi enamat, midagi uut, suuremat, paremat.
Siis juhtus midagi katastroofilist, mis lükkas mind meeleheite keerisesse. Olin Prantsuse Rivieras puhkamas ja jalutasin Cannesis mööda mereäärset promenaadi. Minu ilus noor naine Karen (kellega me hiljem küll lahutasime) lükkas käru, kus istus meie imearmas18-kuune poeg Mark. Päike säras, meri sätendas, olime stiilses keskkonnas ja meid ümbritsesid jõukad päikesepruunid inimesed. Kuid mina tundsin end ikka rahutuna, ebatäielikuna oma vaikses meeleheites. Aeglustasin tempot ja jäin Karenist ning Markist maha, vaatasin murelikult Vahemerd, kuni märkasin lahes ühte mootoriga jahti. Peatusin ja uurisin seda, kuni otsustasin: see ongi minu saavutuste nimekirja järgmine verstapost. See valget värvi tumesiniste triipudega jaht ongi see, mida ma vajan, ja ma olin valmis töötama nii, et nahk märg, et seda saada. Ja kui ma selle siis kätte saan, vat siis ma alles tunnen end hästi, terviklikuna, väärtuslikuna … ja siis on küll kõik korras. Ja sellest eesmärgist unistades juhtus kõige kummalisem asi. Tundsin, nagu oleks mind linnutiivul lennutatud sinna uhke jahi pardale; tundsin, nagu kuulunuks see juba mulle, nagu pidutseksin seal koos oma sõpradega, juues šampanjat, nautides magusat elu. Ma ei kogenud seda kõrvaltvaatajana, vaid nagu olnuks ma tõesti seal jahi peal, keset seda naudingut ning heaolu. Ja selsamal hetkel taipasin ma midagi kohutavat: vaatamata kõigile luksuslikele asjadele, vaatamata saavutustele, rikkusele, pidutsemisele, olen mina ikka samasugune – ja mind tabas suur vääramatu depressioonihoog. See oli vapustav avastus ja ma teadsin, et see on tõsi. Sügaval sisimas teadsin kindlalt, et mitte ükski materiaalne asi, ese, mitte miski peale mu enda ei saa mind kunagi õnnelikuks teha. Mu eluaegsest uskumusest, et mida rohkem rikkust ja asju ja mida parem elustiil, seda vähem on mu elus rahulolematust ja negatiivsust, ei jäänud enam midagi järele.
Olin meeleheitel. Minu eluplaan oli nurjunud, paljastunud oli selles peituv vale. Mõistsin, et kõik inimesed, kes püüavad saavutada “kõike”, riskivad sellega, et olles selle “kõik” saavutanud, avastavad järsku, et need asjad, mis neid algselt inspireerisid, motiveerisid ja edasi minema sundisid, on üks suur vale. Mõistsin, et isegi siis, kui sa saavutad oma kõige suurema eesmärgi, isegi siis, kui su unistused täituvad, kestab see “rõõm” ainult hetke. Kui tundsid end enne õnnetuna, ei tee see sind õnnelikuks. Uskumus, et idealiseeritud elustiili saavutamine, ükskõik kuidas te siis seda ka ette ei kujutaks, ja selles elamine – vabastab teid depressioonist, on kahjuks ekslik.
Sõltumata sellest, kas teil õnnestub oma eesmärgid saavutada või mitte, jäävad teie põhiprobleemid ikka samaks. Kui teil õnnestub oma unistusi ainult osaliselt täita, pole te sellega rahul. Pingutate “millegi uue” nimel edasi, lootes, et see aitab teil õnnelikuks saada. Siis jäätegi narkomaani staatusesse, ikka otsite järgmist doosi ja siis jälle järgmist ja järgmist. Sõltumata sellest, kui edukas ja privilegeeritud te juba olete, vajate pidevalt üha rohkem, et seda illusiooni üleval hoida. Ja te jääte alatiseks rahulolematuks.
Ja kui teil õnnestubki kuidagi saavutada abslouutselt kõik, mida oma elult soovisite, mis siis? Tõenäoliselt näeksite, kuidas teie illusioonid purunevad; te avastaksite siis ise selle suure pettuse, mis peitub “kõige selle” omamise taga, ja teie sisemine raskus suruks teid ikka maadligi ja teie sisemine rahutus rööviks teilt ikkagi kõik selle, mida tegelikult otsisite. Ja kui teil õnnestubki teoks teha kõik oma suurimad unistused, siis mida on teil veel elult oodata? Kuidas motiveerite end ikka lootusrikkalt edasi liikuma?
Lõppude lõpuks taandub asi ikkagi meie usule, et meie ootuste täitumine lahendabki kõik meie tõelised probleemid. Aga ei meie ootuste täitumine ega nende täitumata jäämine – kumbki ei ole põhitegur depressiooni tekkimises ega sellest vabanemisel. Ja kui me seda mõistame, siis mida me teha saaksime? Mõned inimesed arvavad, et aitab see, kui vähendame enda ootusi. Nad leiavad, et peaksime olema “realistlikud” ja leppima sellega, et elu on üksluine ja vähest rahuldust pakkuv. Nad soovitavad meil leppida sellega, mis meil on, teadmises, et selline ongi tavaline elu ja kannatus on vältimatu. Leian, et see lähenemine on küllaltki depressiivne. Õnneks on olemas veel üks lähenemisviis. Võime langetada ühe üsna ebatavalise otsuse: rääkida endale tõtt, et meie muinasjutulaadsed püüdlused ja unistused on tegelikult illusioon. Võime tunnistada endale, et sõltumata sellest, kas miski õnnestub või kukume läbi, saavutame või ei saavuta midagi, ikkagi ei lahenda see meie depressiooniprobleemi. Siis vabaneme sellest valest ja sellega kaasnevast emotsionaalsest taagast. Võime otsustada, et avame end nendele emotsioonidele, mida eelnevalt vältisime – pettumus, kaotusvalu, illusioonidest loobumine -, lastes neil lõpuks lahtuda. Võime otsustada, et suhtume oma sügavamatesse tunnetesse edaspidi teistmoodi ja ei lase neil enam eneses negatiivsust ja meeleheidet toita. Selle asemel et leppida keskpärasega, võime valida kannatamise asemel hoopiski vabaduse.
Imeline iroonia seisnebki selles, et kui oleme valmis seda tegema ja vaatama sissepoole, seisma silmitsi oma suurimate probleemidega, siis vabastame endas väe, mille abil suudame luua, mainifesteerida ja saavutada kõiki neid asju, mida me enne ette kujutadagi ei julgenud. Kui valime vabaduse, siis ilmub vabadus meie ellu kõige loomingulisemal ja erilisemal moel.
Allikas: Mida teha, kui elu siht on kadunud?
Elu mõtte otsijatele: tõmba müra vähemaks, ära mõtle üle ja ole teiste vastu hea!
Head nipid, kuidas end raskel ajal motiveerida
19 raskust, mis tuleb edu saavutamiseks ületada
See põletav häbitunne: kuidas teha vahet häbi tervel ja ebatervel väljendumisel?
8 soovitust, mis aitavad ärevushäire ja depressiooni puhul tasakaalu leida
8 ootamatut depressiooni põhjust
Oled kogu aeg väsinud? Loe, milles võib olla põhjus
Üksilduse kummalised teed: mis on üksildus? Kas sina tunned end üksildasena? Kuidas üksildusega toime tulla?
Toitumise ja depressiooni seosed: mida süüa ja mida mitte?
