Depressioonis olles hakkame üle mõtlema, ikka neid samu mõtteid ketrama, lakkamatult ja kompulsiivselt mõtlema, näiteks selle üle, et kes on selles kõiges süüdi, kuidas me oleme ohvrid ja kui ebaaus ja halb või võimatu see olukord on. Ja selle asemel et seda olukorda lahendada ja oma enesetunnet parandada, loome seda laadi sisekõnelusega pigem segadust ja rahutust juurde, röövides endalt võime rahulikult ja eesmärgikindlalt tegutseda. Liigne mõistusele tuginemine võib moonutada meie loomulikku emotsionaalset tervist isegi sedavõrd, et me ei suudagi enam langetada eluterveid, endale kasulikke otsuseid, mida edukaks eluga toimetulekuks tegelikult vaja on.
Me teame, et inimesed on emotsionaalsed olendid ja oleme nüüd avastanud, et just emotsioonid juhivad ka meie valikuid ja panevad meid kas “jah” või “ei” ütlema. Põhimõtteliselt mõjutavad emotsioonid kogu meie käitumist ja harjumusi. Saime ka teada, et vaatamata sellele, et mõtlemine (tähenduse andmine või tõlgendamine) võib kiiresti mõjutada meie suhtumist sellesse olukorda, kuid valikud ise ei põhine mõtlemisel.
