Depressioon võib tabada igaüht

Pika nõustamiskogemusega kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Ene Raudla tõdeb, et praegu diagnoositakse depressiooni rohkem kui varasematel aegadel. Põhjus võib olla see, et depressioonist ollakse rohkem teadlikud.

“Seda haigust on esinenud ajast aega. Depressiooni termin võeti kasutusele juba 1845. aastal Saksamaal. Paralleelselt on ajaloos kasutatud ka mõistet “melanhoolia”, millega tähistati just vanemaealiste depressiooni,” räägib ta.

Salakaval ajuhaigus võib avalduda lugematul erineval moel, olgu siis meeleolu languse või kehaliste vaevuste kaudu. Sellepärast ongi seda raske ära tunda.

Depressiooni kui haiguse sümptomid on näiteks rõhutud meeleolu, isutus, unetus, aeglustunud mõtlemine ja liigutused, jõuetus, abituse tunne ja alaväärsus, süütunne ja keskendumisvõime raskused, isegi enesetapumõtted.

Sageli võib see avalduda ka füüsiliste sümptomite kaudu, näiteks valude ja südame-veresoonkonna häiretena. “Rohkem kaebavad füüsilisi sümptomeid just vanemad inimesed, kes lähevad arsti juurde kaebusega, et nad on väsinud või tunnevad südame piirkonnas pisteid. Tegelikult võib selle taga olla hoopis meeleoluhäire,” teab Ene Raudla.

Mehed kipuvad depressiooni korral jõudma esimeses järjekorras südamearsti vastuvõtule. Samuti otsitakse abi neuroloogi juurest, sest tunda annavad selja-, pea- ja liigesevalud. Naised seostavad oma halba meeleolu üleminekueaga.

“Kahjuks on levinud arvamus, et väsimus, meeleolulangus ja kurtmine käivadki vanema eaga kaasas. Aga vanadus ei ole ju haigus,” nendib psühhoterapeut. “Inimeses võib podiseda hoopis varem diagnoosimata jäänud depressioon.”

Iga järgmine kord on raskem

Ene Raudla tõdeb, et tegelikult põevad kõik inimesed elu jooksul mõne depressiooni läbi. Nooremas eas tullakse sellest sageli kergemini välja, nii et abi ei otsitagi. Aga kui esimene depressioon jääb välja ravimata – ja ravi tähendab nii medikamente kui ka psühhoterapeutilist tegevust -, jäävad organismis püsima depressioonile omased ajukeemia muutused.

“Kui aastaid hiljem tuleb uus elusündmus, mis vallandab kriisi, siis on seda juba raskem üle elada. Iga järgmine depressioon on raskem, sest siis keritakse kaasa ka vanade depressioonide põhjad. Keha mälu on väga võimas,” teab Ene Raudla. “Üleminekueas on organismil sellise kuhjunud depressiooniga väga keeruline toime tulla, sest siis toimuvad kehas ka hormonaalsed muutused, mis nõuavad suuri ressursse.”

Kesk- ja vanemas eas ongi depressioonile omane see, et üles hakkavad kerkima vanad probleemid, mis on jäänud hinges lahendamata.

Depressiooni vallandavad tavaliselt rasked elusituatsioonid ja kaotused. “Primaarne kaotus on see, kui kaotatakse lähedane inimene, töö või perekond, näiteks lahutuse läbi,” kirjeldab psühhoterapeut. “Sekundaarse kaotuse puhul on inimene justkui kaotanud iseenda. Tal on tunne, et teda pole enam olemas sellina nagu varem. Ta ei suuda oma asjadega enam hakkama saada, ta on kaotanud oma senise “mina” ja arvab, et niisugusena pole mõtet eksisteerida.”

Haigus areneb hiilivalt ja sellesse vajutakse aeglaselt, tundes üha rohkem kurvameelsust, masendust, alaväärsustunnet ja enesesüüdistusi. Inimene tõmbub endasse ja võib kapselduda lõpuks täielikult oma maailma.

“Ta tegeleb oma sisemaailma, kurbuse ja valuga ning ei võta enam väljaspoolt abi vastu. Nii vajutakse aina sügavamale depressiooni. Üks minu patsient kirjeldas tabavalt, et ta on nagu sügavas mustas augus,” jutustab Ene Raudla. Sellises olukorras tekivad ka enesetapumõtted ja -katsed.

Depressioonis inimene kipub paraku ka oma sõpru kaotama, sest ta isoleerib ennast ümbritsevatest ja väldib suhtlemist. See on iseloomulik praeguste pensioniealiste põlvkonnale, keda kasvatati uskumusega, et kodustest asjadest kellelegi ei räägita.

“Tegelikult polegi tavainimesel niisuguseid oskusi, millega tema hingemaailma paotada,” nendib Ene Raudla. “Lohutused, et küll sa saad hakkama, on depressioonihaige jaoks täiesti mõttetud. Kui hakatakse halvustama, ratsionaliseerima või lahendusi pakkuma, siis paneb ta ennast klõps! kinni. Depressioonihaige vajab toetavat inimest, kellega saab lihtsalt rääkida. Ta nõuab palju kannatlikkust. Tuleb motiveerida teda küsima professionaalset abi, sest sügava staadiumi korral muutub ta iseendale ohtlikuks.”

Üks võimalus on meelitada depressiooni kahtlusega inimene perearsti juurde, viidates kehalistele sümptomitele. Võib kutsuda perearsti ka koduvisiidile.

“Perearstidel on oskused märgata ja ravida kerget depressiooni, nad saavad kirjutada antidepressante,” kinnitab Ene Raudla. “Viimastel aastatel on haigekassa eraldanud perearstidele nn teraapiafondi, mille baasil nad saavad suunata patsiente psühholoogi ja psühhoterapeudi eravastuvõtule. Nende visiitide eest tasub haigekassa.”

Võimalik on minna ka otse psühholoogi, püshhoterapeudi või psühhiaatri vastuvõtule, viimasena mainitu saab määrata ka haiglaravi.

Ravimid käivad koos teraapiaga

Ene Raudla tõdemust mööda ei aita depressiooni puhul ainult sõnaline sekkumine, vaid vaja on ka medikamentoosset ravi. “Selle haiguse puhul on inimese aju tegevus justkui halvatud, tema ajukeemia on paigast ära. Seal on tekkinud serotoniini, adrenaliini ja dopamiini transmitterite ainevahetushäire,” selgitab psühhoterapeut.

Arvamus, et antidepressandid tekitavad sõltuvust ja neid tuleks igal juhul vältida, ei pea tema sõnul paika.

Ainuüksi antidepressantidest siiski ei piisa, nendega peab kaasnema psühhoteraapia. “Ravimite eesmärk on leevendada inimese valu ja kurbust, kuni ta suudab psühhoteraapia abil lahendada need eluprobleemid, mis on teda depressioonini viinud,” selgitab Ene Raudla.

Depressiivsel inimesel on negatiivsed vaated iseendale, keskkonnale ja tulevikule. Psühhoteraapia seanssidel hakatakse neid ükshaaval vaidlustama.

“Negatiivsetele mõtetele antakse juurde positiivsemaid. Näiteks tunnustatakse patsienti, et ta suudab hommikul voodist välja tulla, hambad puhtaks pesta ja endale tassi kohvi teha. Ta saab sellega hakkama! Depressiooni langenud inimesele, kellele on igapäevased tegevused tohutult rasked, lisab see eneseusku,” kirjeldab psühhoterapeut.

Tihti kerkivad teraapia käigus esile süütunded. “Kesk- ja vanemas eas vaadatakse elule tagasi. Olenevalt isiksuse tüübist hakatakse tundma ennast paljudes asjades süüdi – näiteks selles, et lastel ei lähe elus kõige paremini või seetõttu, et kunagi on perest lahku mindud. Hakatakse ennast materdama,” jutustab Ene Raudla. “Süütunnetega tegelemine on hädavajalik.”

Depressioonis inimene arvab ka seda, et maailm on kõle ja ohtlik paik, mille ootustele ta ei suuda vastata – näiteks ei jõua ta tehnoloogia arenguga sammu pidada või ei oska piisavalt inglise keelt.

“Tihti öeldakse, et olen 50aastane ja koondatud, tööd enam kuskilt ei leia, keegi mind ei taha. Depressioonis inimene võimendab kõike halba,” nendib Ene Raudla. Teraapias tuleb need keskkonnale suunatud negatiivsed mõtted ümber pöörata ja näidata, et inimest siiski vajatakse ja tal leidub võimalusi hakkama saada.

Depressiooni põdev inimene arvab ka seda, et tulevikus ei muutu miski enam paremaks, ta ei suuda ilma kaotatud inimeseta elada, jääb ainult vanemaks ja haigemaks. Needki mõtted tuleb positiivsetega välja vahetada.

Kõige tähtsam ja ühtlasi ka kõige raskem on jõuda teraapias selleni, et inimene lõpuks nõustuks oma olukorraga. Siis toimub sageli ka murrang depressiooni kulgemises.

“Nõustumine ei ole sama, mis leppimine – kui inimene ütleb, et olgu, ma lepin selle olukorraga. Leppimine on ikkagi sunnitud seisund, mis nõuab jõudu,” selgitab psühhoterapeut. “Nõustumine on aktsepteerimine. Siis ütleb inimene “jah” kogu oma senisele elule, haigusele ja praegusele abitusele. Ta ei hakka enam puiklema ja otsima, et keegi teine on süüdi, vaid tunnistab, et see on tema haigus ja lugu. Tänu sellele langeb tal õlgadelt suur koorem, sest pole vaja enam maailma vastu võidelda.”

Alles nüüd saab hakata olukorda parandama ja otsima väikeseid hoobasid, mille abil edasi liikuda. “Vahel tulebki patsiendil õppida leppima vähemaga. Kõik ei peagi maailma vallutama, oskama kõiki keeli ja igal pool käima. Inimesed tahavad vahel võimatuid asju. Vahel on hea ka see, kui sul on sõbrad ja oma väike perering.”

Jälgige oma meeleolusid

Ene Raudla rõhutab, et depressioon võib tabada igaüht, sest kõik satuvad elu jooksul kriitilistesse olukordadesse. Vanematel ja keskealistel inimestel võivad kokku langeda mitu kriisi – üleminekuaja hormonaalsed muutused, laste kodust lahkumine, töö kaotamine ja kehalised haigused. See võib põhjustada üldise kehalise ja vaimse kokkukukkumise.

Keskealised inimesed on sageli ennast ka energiast tühjaks töötanud ja just nagu läbi põlenud. Kui kurnatusest hoolimata suur tööpinge jätkub, siis võibki välja areneda depressioon, millele lisanduvad somaatilised haigused.

“Juba maast madalast tuleks teadvustada, et depressiooni korral tuleb otsida abi. See on ravitav, ja seda igas vanuses,” rõhutab Ene Raudla.

“Pange tähele, kui teie tuju on teistsugune kui varem, olemine on ärev ja uni paigast ära. Need on märgid, mida tuleb võtta tõsiselt,” õpetab psühhoterapeut. “Kui ostate apteegist une- ja ärevust alandavaid rohte, siis on need vaid väga kiire toimega nn tulekustutid. Hoopis neist võib jääda sõltuvusse,” hoiatab ta.

Aeg-ajalt tasub igal inimesel esitada endale kaks küsimust:

1. Kas ma olen olnud täiesti masendunud, kurvameelne või lootusetu viimase kuu jooksul ja kas see tunne on olnud püsiv?

2. Kas olen kaotanud huvi tegevuste vastu, millest varem tundsin rõõmu?

Kui vastused on jaatavad, tuleks peatuda ja puhata, teha enda tunnetes inventuur, otsida rõõmsamaid mõtteid ja lahendusi. “Eesmärk on see, et inimene hakkaks ise vastutama selle eest, mis temaga toimub. Tähtis on juhtida oma elu. Ja juhtida oma mõtteid õiges suunas,” ütleb Ene Raudla.

Intervjueeris ja teksti kirjutas Liisi Seil

Allikas: Toitumisnõustaja Liis Orava soovitused depressiooni ja ärevushäirete korral