“Materiaalsed väärtused annavad meile füüsilise rahulolu, mitte vaimse. Sisemistest väärtustest räägitakse kordades vähem, see aga põhjustabki frustratsiooni ja stressi. Õnne alus on meele arendamine ja vaimne areng, mis toetub universaalsetele ilmalikele väärtustele ja eetikale. Oma tuumolemuselt õpetavad kõik religioonid armastust ja kaastunnet, lihtsust ja rahulolu ning selles pole mingit vastuolu ilmaliku ühiskonnaga, millele tänapäeva maailm […]
“Materiaalsed väärtused annavad meile füüsilise rahulolu, mitte vaimse. Sisemistest väärtustest räägitakse kordades vähem, see aga põhjustabki frustratsiooni ja stressi. Õnne alus on meele arendamine ja vaimne areng, mis toetub universaalsetele ilmalikele väärtustele ja eetikale. Oma tuumolemuselt õpetavad kõik religioonid armastust ja kaastunnet, lihtsust ja rahulolu ning selles pole mingit vastuolu ilmaliku ühiskonnaga, millele tänapäeva maailm toetub.
Meie tänapäeva elu on väga materialistlik. Muutudes osaks rahategemise missioonist ei tohiks me kaotada inimlikkust. Raha teenib meid, mitte meie ei peaks raha teenima ega raha orjad olema. Kui mõelda ainult rahast, siis tekib ühiskonda palju räpaseid asju, nagu näiteks valed ja korruptsioon. Selle vastu aitavad moraalse elu põhimõtted ja süstemaatiline eetika arendamine hariduses.
Enamus kriise tänapäeva maailmas on eelmise sajandi lahendamata ja hooletusse jäetud asjad. Mõistan, et on üsna raske jääda rahulikuks ja arendada endas vägivallatust. Vägivald võib küll anda hetkelise rahulduse, aga põhjuslikkuse seadusest tulenevalt tekitab lõppkokkuvõttes vägivalda aina juurde. Sõda ja vägivald eksisteerib ainult inimkonnas, loomariigis sellisel viisil organiseeritud vägivalda pole.
20. sajand oli vägivalla sajand, kus sõdades hukkus 200 miljonit inimest. Tekib küsimus: mis on selle mõte? Käesolev sajand peaks aga olema dialoogi sajand – konfliktid tuleks lahendada läbirääkimiste teel, sest vägivald on aegunud ja iganenud nähtus. Meil tuleb inimkonnana edasi liikuda.
Igaühel meist, kes me oleme osa seitsmest miljardist selle planeedi elanikust, on õnneliku ühiskonna loomisel oma roll ja vastutus. Õnneliku elu loomine algab iseendast, oma perekonnast ja kogukonnast ning levib sedakaudu üle kogu maailma. Muutes oma meelt, muutub inimene õnnelikumaks. Kõik seitse miljardit inimest tahavad õnnelikku elu ja vabaneda kannatustest ning kõigil on oma meele treenimiseks ka sama potentsiaal,” kõneles dalai-laama mullu maikuus Riias, kui ta jagas õpetusi budismi kahest peamisest tugisambast – kõikehõlmavast tarkusest ja kaastundest kõigi tajuvate olendite suhtes.
Tema Pühadus XIV dalai-laama on külastanud Balti riike ja Eestit varasemalt kolmel korral, kuid budistlikke õpetusi pole ta oma varasematel visiitidel andnud. Kuigi dalai-laama loobus mõne aasta eest vabatahtlikult oma poliitilisest võimust, on lisaks usujuhi positsioonile temast kujunenud maailma eetilise poliitika võrdkuju. Kommunistlik Hiina Rahvavabariik anastas ja okupeeris Tiibeti 1950. aastal. Dalai-laama põgenes 1959. aastal oma kodumaalt ning on sestpeale elanud Indias paguluses.
Toimetas: Ingrid Peek
