Kui ma tema meetodist kuulsin, hakkasin enda oma „mitteButeyko meetodiks“ nimetama, sest meie arusaamad tundusid täiesti vastakad olevat. Tema ütles, et inimesed hingavad liiga palju ja mina väidan, et inimesed hingavad liiga vähe! Ma isegi naljatasin, et ainult Nõukogude Liidus saab selline meetod tekkida. Et mis mõttes õpetatakse inimesi vähem hingama ja et sügav hingamine on halb!
Tundus, et paljud tema patsiendid või õpilased, kes minu seminaridele tulid, ei julge sügavalt, vabalt ja täielikult hingata. Mina arvasin, et see on kultuuride erinevus – mina tulin vabalt maalt, kus me võisime hingata vabalt ja palju tahtsime, kasvõi liiga palju. Mina arvasin, et see mees on peast segi. Kuid edu räägib enda eest ja keegi ei saa eitada, et Buteyko meetod on väga toimiv, eriti astmahaigete puhul.
Olen aastate jooksul paljusid tema ideid ja meetodeid üle võtnud ja arvan, et kõik inimesed, kes ilma ravimiteta astmat ravida tahavad, peaks seda lähemalt uurima. Buteyko sündis 1923. aastal Ukrainas. Ta tahtis ülikooli inseneriks õppima minna, kuid Teine maailmasõda tuli vahele ning ta sattus sõjaväkke. Ta teenis autojuhina ja ka parandas autosid, kuid sai peagi aru, et tema eluülesanne on parandada inimesi. Ta tahtis inimesi tervendada ning seetõttu astus pärast sõda meditsiinikooli. Ta lõpetas väga edukalt ning suunati ühte prestiižikasse Moskva haiglasse. Buteyko kannatas aastaid kõrge vererõhu all ning vaatamata parimale ravile ja ravimitele läks ta seisund üha halvemaks. Ta kannatas ka kroonilise hingeldamise all, nagu ta ise seda nimetas, ning arvas, et see on seotud tema vererõhuprobleemidega. Kuid ühel õhtul tabas teda mõte, et äkki hingeldamine pole mitte põhjustatud kõrgest vererõhust, vaid vastupidi – on hoopis selle põhjustaja.
Ta hakkas katsetama hinge kinnipidamise ja pinnapealse hingamisega ning sai hüpertooniast lahti. Temaga vesteldes küsisin, kuidas ta oma teadmised lühidalt kokku võtaks, ja ta ütles: „Sügav hingamine on surm!“ Ta seletas, et süsinikdioksiid on vasodilaator (veresoonte laiendaja), ning et sügav hingamine viib liiga palju CO2 kehast välja. See omakorda põhjustab kehas, kaasa arvatud bronhiaalsüsteemis, siseelundkonnas jne, vasokonstriktsiooni (veresoonte ahenemist), mis võib põhjustada palju erinevaid meditsiinilisi probleeme.
Tema leidis, et astma polegi haigus, vaid hoopis keha viis süsinikdioksiidi kinni hoida. Ta arvas, et kui inimesed, kellel on astma, tunnevad, et nad peavad rohkem hingama, et siis tegelikult peaks nad tegema seda hoopis vähem. See ongi tema meetodi sisu.
Buteyko meetod pole hea mitte ainult astmaravis, see on hea treening ka sportlastele. Võtan siinkohal lühidalt kokku, mida ma temalt aastaid tagasi õppisin.
1. Ära hinga suu kaudu. Püüa teadlikult sellest harjumusest vabaneda.
2. Harjuta nina kaudu aeglast, väga pinnapealset ja kerget hingamist.
3. Terve puhkeasendis inimene peab suutma loomuliku väljahingamise järel kerge, kolmekümne kuni neljakümne viie sekundi pikkuse pausi teha.
Proovi: hinga sisse, hinga välja, sulge suu, hoia nina kinni ja ära hinga. Mõõda, kui kaua kulub aega enne, kui sa taas sisse pead hingama. Harjuta, et sa seda pikemalt suudaks.
4. Harjuta pärast väljahingamist pause tegema. Pikenda pause väga aeglaselt (mitme nädala jooksul), kuni nelikümmend viis või isegi kuuskümmend sekundit sulle probleeme ei valmista.
5. Kui sa pärast pausi korra või kaks sügavamalt hingama pead, ei tee sa õigesti. Normaalne hingamine peab taastuma ilma lisahingetõmbeta. Kui on tunne, et tahaks sügavalt hingata, püüa kannatada ja tee pigem mitu väikest hingetõmmet.
6. Tee hinge kinni hoides kergeid harjutusi. Näiteks kõnni, käed pea kohal, ja loe samme – tasapisi kasvatades sammude arvu, mida sa pausi ajal teha suudad.
7. Võti peitub selles, et sa kasvataksid oma vastupidavust õhunäljale aeglaselt ja valutult ning õpiksid sellest tulenevaid emotsioone kontrollima.
Allikas: Dan Brule „Lihtsalt hinga“, kirjastus Pilgrim
