Me rakendame neid kategooriaid vastavalt oma personaalsele isiksusele ja iseloomule. Me kujundame neid oma lugude ja sellekohaste uskumustega, kes me enda arvates oleme ja kuidas peame käituma, et elus hakkama saada. Kuigi igaüks meist valdab kõiki kolme emotsioonidemängu, on meil igaühel siiski oma lemmik, harjumuspärane valik, mida kasutame rohkem kui teisi.
Inflatsioon ehk paisutamine
Esimest strateegiat nimetatakse inflatsiooniks ehk paisutamiseks ja see toimub mitmel erineval moel. Inflatsioon sarnaneb sellega, nagu me puhuksime õhupalli nii täis, et see on lausa lõhkemas. See tähendab, et meie mänguks on nii-öelda ülespuhumine, teesklemine, et asjad on paremini, kui need seda tegelikult on; et saame paremini hakkama ja tunneme end paremini, kui me tegelikult tunneme.
Võime üles puhuda enda positisooni, tähtsuse, kontrolli asjade üle või sõltumatuse maailmast. Võime teeselda, et oleme tavainimeste probleemidest kõrgemal, et meil pole hirme ega ebakindlust, et meil pole siin maailmas ühtegi muret. Võime endas välja arendada sellised harjumused nagu süüdistamine, teiste hirmutamine, agressiivsus ja domineerimine. Liialdame oma edulugusid ja suurustame oma tugevuse ning õnnestumistega. Võime käitumuslikult muutuda ekstrovrtideks, kes alati naljatlevad ja tegutsevad, räägivad anekdoote, jagavad käibetõdesid ja kiireid probleemilahendusi teistele. Hakkame ümber sõnastama ka enda olukordi nii, et need ei tunduks nii tõsised, et neid saaks kergemalt võtta. Või hakkame oma väärtusi suuremaks puhuma ja püüame oma eneseväärikust tõsta sellega, et hakkame liialdatult kaasa tundma teiste hädadele, et näidata enda emotsionaalset terviklikkust, hoolitsedes uhkelt teiste inimeste eest või nende vajaduste täitmise eest, samal ajal eitades enese ebakindlust.
Inflatsiooni kasutamine viib enda probleemide välistamiseni, meile hakkab näima, et need on kellegi teise probleemid ja et need kõik on kellegi teise süü, millel ei ole meiega midagi pistmist. Kuigi asjade ülespuhumise harjumus põhjustab mitut laadi raskusi ja kannatusi elus, ei põhjusta see ometigi depressiooni. Meie raamatu seisukohast on lihtsalt vaja teada, et kirjeldatud strateegia eksisteerib – keskendume me aga teistele strateegiatele, nendele emotsionaalsetele mängudele, millel on otsesed seosed depressiooniga.
Rigiidsus ehk jäikus
Teiseks strateegiaks on rigiidsus ehk jäikus. Sellisel juhul hoitakse emotsioone lühikese lõa otsas: meil on kindlad piirid ja limiidid ja kindlad moraalsed ning eetilised reeglid, mis ütlevad, mis on õige ja mis vale. Usume, et teatud tunded on sobivad ja teatud tunded mitte ning viimaseid hoiame hullusärki seotuna. Ärritume kergesti, oleme kontrollivad, jäärapäised, närvilised ning ärevil.
Rigiidsust iseloomustavad kinnihoidmine, pingesolek, reeglid, ärevus, stoitsism, efektiivsus, sisemine ketramine, teadlik kangekaelsus, aktiivne vastupanu, eneseõigustus ja perfektsionism. Tahame elus teha kõike „õigesti“, teha hästi oma tööd või siis seda vähemalt teeselda.
Rigiidsuse strateegia kasutamine viib emotsionaalse vastupanuni: osutame kas füüsiliselt või siis mentaalselt vastupanu, muutume paindumatuks, sulgume või blokeerime oma emotsioone, mõnikord eitame isegi nende olemasolu. Muutume tinasõduriks ja ehitame barrikaade, et kaitsta end soovimatute tunnete eest, nagu oleks nende näol tegemist mingi välise jõuga, kes meid ründab; blokeerume sisemiselt, kuna meile tundub, nagu tahaks mingi võõras energia meisse tungida, mille eest peame end iga hinna eest kaitsma. Muutume nii sisemiselt kui käitumuslikult tuimaks nende emotsioonidega seoses, mida me tunda ei taha; me hakkame endale vestma lugusid, vältimaks enda tõelisi tundeid.
Kestev rigiidsus ja sellega seotud vastupanu võib küll välja viia depressioonini; see paneb meid elama pidevas stressi- ja pingeseisundis ning see võib küll olla sellise depressiooni tekkimise põhjuseks, millega kaasnevad ärevus, hirmud, närvilisus ja äng. Rigiidsusega saame oma loomupäraseid emotsioone hoida vaka all väga-väga kaua, nii et lõpuks võib juhtuda, et mingil hetkel pääsevad need valla nagu paisu tagant. Kuid enamikul juhtudel ei põhjusta rigiidsus kui selline depressiooni. Depressiooni välja kujunemiseks peab rigiidsus kombineeruma veel ühe teise strateegiaga. Ja nüüd jõuamegi depressiooni peamise, kõige olulisema põhjustajani, ja selleks on kolmas strateegia – tühjaks laskmine.
Deflatsioon ehk tühjaks laskmine
Deflatsioon ehk tühjaks laskmine on vastandstrateegia ülespuhumisele. Selle strateegia puhul tundub, nagu oleks keegi lasknud teie õhupallist õhu välja ja see on kokku tõmbunud ning krimpsu läinud. Tõmbume enesesse, kühmu, justnagu püüaksime kaitsta enda emotsionaalset mina, eraldudes ning vältides sotsiaalseid kontakte, „konutades oma kesta sees“; ehitame enda ümber paksu energeetilise müüri, mis kaitseks meie privaatset maailma, hoides teised sealt eemal. Ka see strateegiline mäng võib eneses hõlmata teesklemist, et miski ei lähe meile korda või et mingi olukord pole oluline; või leiame, et ei meie ise ega meie elu ole tähtis siin ilmas.
Deflatsioon võib kaasa tuua ka selliste käitumismustrite kinnistumise nagu isiklikust arvamusest või eelistustest loobumine ja nõustumine mõlema poole argumentidega, vooluga kaasa minek, introvertsus, sotsiaalne eraldatus või isolatsioon. Sellega võib kaasneda emotsionaalne kokkuvarisemine, tegevusetus ja passiivne vastupanu, vabanduste leiutamine ja mossitamine. Või hakatakse end tuimendama narkootiliste ainetega, vaigistamaks enda tundeid, emotsionaalset eraldatust, või et vaka alla hoida enda sees pulbitsevaid tundeid. Kõik see röövib meilt tohutul hulgal energiat.
Kui deflatsioon on saanud meile harjumuspäraseks strateegiaks, siis võime muutuda fatalistlikuks või tunda end elu ja olukordade ohvrina; võime süüdistada lakkamatult kõigis probleemides ennast, arvates, et põhjuseks on meie „iseloomu viga“, mida ei saa muuta; leiame, et elu on liiga raske või tunneme end liiga väsinuna, et selles üldse osaleda. Deflatsioon viib tunnete vaigistamiseni.
Vaigistamine tähendab, et surume maha või tapame oma loomulikud emotsionaalsed reaktsioonid ning summutame ja lämmatame neid. Võime oma tunded alla neelata, enesesse matta, maha materdada, lämmatada või alla suruda. Võime oma tugevad tunded läbielamise asemel energeetiliselt endasse suruda; võime end välja lülitada, tuimendades valu narkootiliste ainetega.Kõik need deflatsioonistrateegiad aitavad meil alla suruda või vaka all hoida neid emotsioone, mida me ei taha näha ega tunda. Ja kõigil neil on sõna otseses mõttes konkreetne seos depressiooniga.
Heitkem korraks veel pilk viimasele kolmele lõigule ja te näete, et paljud kirjeldused vastavad depressiooni peamistele sümptomitele! Seega, mängides oma emotsionaalsete seisunditega selliseid mänge, riskime depressiooniga ja anname sellele ise veel hoogu juurde.
Rõhutagem siinkohal üle veel üks oluline asi: depressiooni tekkimine tähendab, et oleme kindlasti kasutanud mõningaid deflatsioonile omaseid strateegiaid; depressioon nendest tulenebki. Kui me kasutame ebamugavust tekitavate tunnete lämmatamiseks ja tuimendamiseks pidevalt deflatsioonistrateegiat, siis on selle loomulikuks tagajärjeks depressioon. Kui ühtlasi kasutame ka mõningaid rigiidsusele omaseid strateegiad ning meil on harjumus osutada oma emotsioonidele vastupanu, siis annab ka see oma lisapanuse sellesse depressiivsuse kokteili.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Brandon Baysi ja Kevin Billetti raamatust „Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest“.
