Jutustaksin teile ühe loo - siit hakkab välja kooruma rada, mida mööda teiegi peate astuma, kui soovite jõuda vabaduseni. Nagu paljude teiste jaoks, nii olid ka minu gümnaasiumiaastad mulle rasked. Lapsepõlveaegne kogemus sõrme vigastamisega oli muutnud mind võltsilt rõõmsaks, kindlameelseks ja kinniseks - emotsionaalselt suletuks. Kartsin teisi endale lähedale lasta, sest siis nad võinuks ju avastada, et ma olen tegelikult nõrk ja haavatav.
Minu üleelamised olid muutnud mind mitte ainult tõsiseks ja kinniseks, vaid ka ärevaks, et võin midagi valesti teha ja teisi ärritada, kartsin nende hinnanguid, et olen saamatu. Ja minu traumaatiline kaklus pani mind viha kartma – nii minu enda kui ka teiste oma – ja see viis mind omakorda veelgi suurema sulgumiseni, hakkasin vältima mitte ainult viha ja raevu, vaid enamikku tugevaid emotsioone.Elasin noorena sügavalt läbi kõiki neid muresid, mis noortel on seoses oma enesekindlusega, välimusega, seksuaalsusega, intelligentsusega ning sooviga olla “lahe”. Elasin koolist kaugemal, eemal koolisõpradest, kuigi tahtsin väga nende hulka kuuluda, osaleda kõiges selles, mida nemad teevad.
