Bodhana Regina: kurb, et arusaam tantrast on ajas nii vääralt ära moonutatud

“Eneseareng ei lõppe kunagi. Kui üks väljakutse on ületatud, tekib hingetõmbepaus. Nagu looduseski – tuleb orkaan, pühib pool rannikut minema, siis tekib rahuhetk, milles on võimalused taastuda kaotusest, lasta vaikselt taas kõik üles ehitada ja küllusel tekkida. Siis tuleb järgmine orkaan. Olen märganud, et meis kõigis on sama rütm“ ütleb Bodhana Regina.

Tahan teada!

Bodhanale on alati olnud omane soov teada. “Enneagram on isiksuste paremini mõistmise kaart. Mulle see väga meeldib. See selgitab erinevaid isiksusetüüpe neile iseloomulike käitumuslike strateegiate läbi, paigutades need üheksasse erinevasse segmenti, mis on jagatud kolme kategooriasse – meele-, keha- ja emotsioonitüübid. Minule on omane meeletüüp. Nii et uudishimu teada saada on mul kogu aeg olnud,“ räägib ta ja täpsustab, et mitte niivõrd pea faktidega täita, vaid uurida tummist elutarkust, mida saab sageli lugeda vaid ridade vahelt või vaadeldes mõnd elutarka inimest, kuidas ta midagi teeb, käitub või reageerib. See on miskit, mis paneb südame valjemalt põksuma.

Enesearengust kui sellisest ei teadnud ta aga enne 38. eluaastat suurt midagi. “Olin pühendunud vaid klassikalisele elamise süsteemile, kuidas teha karjääri ja millist diplomit veel vaja teha on, et saada parem staatus ja kõrgem palk,“ räägib hariduselt kaubandusökonoomik.

Kuid alati oli sees mingi sisemine konflikt… “Valdkonnas, kus ma töötasin, teadsin üsna täpselt, kuidas järgmised aastad kujunevad. Palju planeeritud eelarved kas saavad või ei saa täidetud. Ühest küljest andis see suure kindlustunde, teisalt tundsin, et mul on igav,“ märgib ta.

Nii hakkas naine mõtisklema, mis on sügavam väärtus, mida ta iseendale loob, kui hommikul ärkab. Ta teadvustas oma väärtust tööandjale, mida sai mõõta numbrites, aga ei küsinud iseenda käest, mis väärtust ta iseendale loob. See oli väga suur pöördepunkt, mis päädis sellega, et ta tegi otsuse korporatiivsest maailmast lahkuda. Kusjuures teadmata täpselt, mida ta tegema hakkab ja omamata sukasääres ainsamatki finantsilisi sääste. “Ainus, mida ma teadsin, oli see, et mul on väga suur sisemine vajadus aja järgi iseendale. Korporatiivses keskkonnas ma seda teha ei osanud, sest kui lepinguski võib olla kirjas tööaeg 8-17, oleme inimestena seal kordades kauem – kui tööle sõidad, on meel juba tööl ja lahkudeski ketravad tööasjad peas. Pidin tunnistama, et olengi 24/7 tööl. Aga kui mõtlen vaid tööle, siis kelle elu ma elan? Kas tahan oma surivoodil kahetseda või rõõmustada? Sellised küsimused närisid mind piisavalt ja pidin ausalt tunnistama, et mul pole häid vastuseid. Need, mis olid, ei meeldinud mulle,“ tõdeb ta.

Kui varem oli ta seda mõtet vaid veeretanud ja ikka hirm võitu saanud, siis seekord polnud hirmu. „See, et ma teadvustasin, et mul pole hirmu, oligi võtmekoht muutuse võimaldamiseks. Elu räägib minuga. Ma ei saa päris hästi küll aru, mida, aga märkan seda ja ei taha sellele märkamisele selga pöörata. Mis siis, kui ta ühel hetkel enam minuga ei räägi ja edaspidine elu on kulgeb samas üksluisuses ja rutiinsuses nagu siiani? Otsustasin ükskõik, mis saab, aga valin pigem teadmatuse. Avastasin, et selles hüppes tundmatusse oli lapsemeelset põnevust ja uudishimu!“ 

Üks oluline asi oli jäänud lahenduseta

Enne kui Bodhana tantrani jõudis, oli ta teinud intensiivselt erinevaid eneseabi praktikaid. Jõudnud oma enesekindlusega paremasse kohta, mis varem oli alla igasugust arvestust. Ometi oli temas mingi näriv rahulolematus…

“Pidin endale kõva häälega tunnistama, et ma ei ole oma seksuaalsusega ühenduses. Olin eiranud seda sügavat ja tugeva jõuga eluenergiat. See oli minu jaoks väga ebamugav teema. Õnneks oli eneseareng minus loonud nii palju sisemist avatust, et olin valmis endale tunnistama, et mul ongi seksuaalsuses ees väga suur hirm. Ütlesin endale, et ainus viis seda tervendada on sellele oma tähelepanu pöörata ja tunnetada, mis on see, mis paneb mind sellest eemale hoidma. See oli samasugune sisemine kindel otsus nagu korporatiivse maailmaga lõpparve tegeminegi.“

Nii asus ta otsima õpetajat, kelle tarkusele toetudes leida julgus ühenduda seksuaalsusega. See otsing kestis kaks aastat. Siis tuli peale koroonaaeg. Super – õpetajad ei saanud enam reisida, nii tulid kõik online’i kokku. Veebipõhistel tantristlikel festivalidel ja seminaridel oli justkui mu kodus läbivalt 30-40 erinevat tantraõpetajat üle maailma. Kaalukausile jäi neist kolm. Naine jälgis neid veel kahe aasta jooksul ja tegi sisemise hääle järgi otsuse.

“Tegin endaga sisemise lepingu, et järgmised kaks aastat pühendun iseendast teadlikuks saamisele läbi tantristlike praktikate. See tähendas, et ma ei jookse enam mööda erinevaid koolitusi ja töötubasid, vaid hoian end kaks aastat väga kindlas “konteineris“, mõistmaks, mis mõju nendel tehnikatel ja praktikatel on,“ märgib ta ja selgitab, et kui teed palju erinevate suunitlustega praktikaid korraga, ei teagi lõpuks, mis ja kuidas toimib.

Tantra – enamat kui vaid seksivärk

Küsimise peale, et mis see tantra üldse on, räägitakse, et mingi seksivärk, muigab Bodhana, et ta tuli ise samast kohast. Enam kui 10 aastat tagasi oli tal huvi teada saada, mis värk selle tantraga on. See oli tollal Eestisse alles jõudnud, sellest räägiti vähe, aga oli kõlapinnas olemas. Ta googeldas ja esimene tantrast kirjutav artikkel rääkis kohe oma esimese lõigus seksuaalsest. “Panin selle automaatselt kinni, sest sees hakkas keerama, tekkis kohe vastikuse tunne. Ere näide, kuidas ma ei suutnud seda tollal vastu võtta, väga suur emotsionaalne blokk oli. Aga tollal ma ei saanud sellest muidugi aru,“ ütleb ta.
Bodhana jaoks on kurb, et arusaam tantrast on ajas nii vääralt ära moonutatud. Tegelikult sõnal kui sellisel ei ole universaalset definitsiooni. Suur osa minu õpetajatest kirjeldavad seda aga nii: tantra on elufilosoofia, mis pakub erinevaid praktikaid ja meditatsioone. Õpetajad aitavad neid õppida, aga mis tulemuse need annavad, ei saa ükski õpetaja ette öelda, sest see sõltub vaid kui  palju neid praktiseerija elus rakendab.

Enamus praktikaid on vägagi füüsilised, toetades meele ja keha vahelist ühendatust, mis nõuab väga suurt kohalolu ja võimet end vaadelda, teha sisemaailmavaatlust ja võtta sealt taipamised kaasa. Meditatsioonid ja praktikad on Bodhana sõnul kujundlikud sillad kahe kalda vahel. Oled seisundis, mis sulle ei meeldi ja teisel pool kallast on banaanid kordades kollasemad ja magusamad. Tahad ka sinna saada, aga kuidas? Sillad tuleb endal ehitada läbi praktiseerimise. Ent peab võtma ka vastutuse, et kui jõuad teisele poole kallast, mida sa kogu selle taipamisega teed, mis sinuni jõudnud on? 

Kuula oma sisetunnet

Kuid tõsi, avalikkuse ette on  jõudnud mitmeid lugusid, kus tantristlikel sündmustel osalemine lõppeb nii, et osaleja tunneb end ärakasutatuna. Bodhana kommenteerib, et pole kunagi millegi sellise tunnistajaks olnud, ent arvab, et kus suitsu, seal tuld. Sellised lood ei teki tühja koha pealt.

Ta selgitab, et tantristlike praktikate kogemine naisjuhendaja käe all on pehmem ja suuremat turvatunnet loov. See tuleneb puhtalt maskuliinsuse ja feminiinsuse erinevatest omadustest. Meestes on maskuliinsus sünnipäraselt dominante omadus – see on jõuline, tulemustele orienteeritud ja tajutavalt penetreeriv.  Ent ilma suurema kohaloluta võib see tunduda “liiga palju“ ja tekib alalhoidmine. Osho on öelnud, et mees ei tohi kunagi üksinda tantra praktikad õpetada vaid peab seda tegema koos naisõpetajaga. See tuleneb mehe sünnipärastest olemusest, mis nagu eelpool öeldud, on jõuline, tulemusele orienteeritud ja penetreeriv. Nased aga, oma sünnipäralt, on vastupidised – meile on omane langetada otsuseid intuitiivselt, hetkest-hetke. Ja meie seisundid on pievas muutuses, hetkest-hetke. See aga teeb meid haavatavamaks ning seda haavatavust on lihtne ebaeetiliselt kasutada. Ning neid juhtumeid on. Liigagi palju.

Aga kuidas aru saada, kas sind kasutatakse ära või soovitakse tõesti aidata? Bodhana nendib, et aktiveerunud traumaseisundis on seda väga raske ära tunda ja ega ainuõiget vastust ei olegi. “Mina olen kogenud, et eriti naistes on olemas intuitsioon. Oleme ju loodud sünnitama elusid ja hoolitsema laste eest, intuitsioonita siin hakkama ei saa. Olen enda pealt märganud, et sõltumata sellest, et olen sageli sisetundega vastuollu läinud, on see ikkagi alati olnud olemas, ma lihtsalt ei ole osanud seda märgata. Muidugi on lihtne öelda, et usalda sisetunnet, ent aktiivses traumaseisundis pole see meile kätte saadav“. 

Vastuste otsimine jätkub

Nagu öeldud, viis Bodhana enesearenguteele soov leida vastuseid. Kas ta on need kõik leidnud? “Ei, muidugi mitte,“ naerab ta. “Küsimuste vorm ja sisu muutub, aga need ei lõppe kunagi ära.“
Ta meenutab nüüd muigega, et kui kümmekond aastat tagasi esimest korda enesearengumaailma sukeldus, vaatas ta esimestel seminaridel inimesi lavadel ja nad tundusid nii valgustunud. “Ma oma ökonomisti arrogantsuses mõtlesin, et sul võttis see aega 5-10 aastat, ma nii kaua ei viitsi! Kaks aastat ja olen palju kaugemal kui teie. Mul oli plaan, et kahe aastaga olen nii terve, et enam tervemat inimest maamuna peal olla ei saa. Sain selle mõtte arrogantsusest aru aasta hiljem. Meele tasandil võivad juhtmed olla kohati väga pikad.“

Praegu on Bodhana leppimises. Aga teab, et õppimine ei lõppe kunagi. Kui üks väljakutse on integreeritud, tekib hingetõmbepaus. Nagu looduseski – tuleb orkaan, pühib pool rannikut minema, siis tekib rahuhetk, kus antakse aega terveneda kaotusest, lasta vaikselt taas kõik üles ehitada ja küllusel tekkida. Siis tuleb järgmine orkaan. “Olen märganud, et meis kõigis on sama.“ 

Foto Elena Kipriotis