Veel mõni aasta tagasi poeriiulitel kättesaadavad biolagunevad kilekotid on ära kadunud. Biolagunevast plastist ühekordsed sööginõud koguvad aga populaarsust. Samas on biopõhistest polümeeridest toodete kasutamise keskkonnasõbralikkus küsimärgi alla seatud ning põhiline põhjus segaduse tekitamisel on bioplasti saatus pärast tarvitamist.
Definitisooni järgi on biolagunevad plastid taastuvatel ressurssidel põhinevad bioloogilist päritolu polümeerid, mis lagunevad aeroobses või anaeroobses keskkonnas soodsatel tingimustel täielikult. Tegelikult kasutatakse bioplasti nime ka muude mittenaftapõhiste polümeeride kohta, mis täielikult ei lagune – mis aga omakorda toob segadust ja müüte bioloogiliselt laguneva kile keskkonnasõbralikkuse kohta. Ideaalis võiks biolagunev plast, mis koosneb süsinikuühenditest, laguneda CO2 ja veeks. Tegelikkuses sõltub bioplasti lagunemine hoopis sellest, millisesse keskkonna see satub.
Biolagunemine ei võrdu komposteerumisega
Oluline on mõista biolagunemise ja komposteerumise erinevusi. Tehniliselt on kõik plastid (ka naftal põhinevad) biolagunevad ehk võimelised mikroobide kaasabil soodsates tingimustes degradeeruma. Tavalise kilekoti puhul võtab selline protsess aega lihtsalt tuhatkond aastat. Biolagunev materjal ei ole alati komposteeritav, sest komposteeritavaks loetakse materjali, mis laguneb ühe komposteerimistsükli jooksul. Lisaks ei ole komposteeritav selline materjal, mis küll laguneb ühe komposteerimistsükli jooksul, aga sellisteks mikroskoopilisteks osakesteks, mis ei ole täielikult biolagunevad.
Komposteeritavaks saab lugeda sellist bioloogilist plasti, millest kuni 6 kuu jooksul vähemalt 90% kogusest muundub metaboolselt süsinikdioksiidiks ja veeks (EU standard kilekott, on valikust olulisem toote edasine õige käitlemine ehk 100% biolagunev plast komposteerida ja tavaline plast viia pakendikonteinerisse, kus see leiab ümbersulatatuna uue elu.
Autor: Kadri Kaarna, MTÜ Eesti Pakendiringlus keskkonnajuht
Allikas: Bioneer.ee
