Selgub, et intuitiivsus on Avega käinud pikalt kaasas. “Seda Viljandi maja nägin ma juba paarkümmend aastat tagasi unes juba esimest korda. Käisin siin unenäoilmas tihti – just samamoodi oli lagi puudu ja seintes augud ja vanu ahje kõik kohad täis, nagu päris eluski kui selle maja tegelikult endile ostsime”. Linnarahvas pidas majade soetamist puhta hullumeelsuseks, sest juba aastaid oli see täielik pommiauk. “See, mida teised arvavad, ei lähe mulle põrmugi korda”, lõkerdab Ave naerda. “Eks mind ikka hoitakse ka, no on sellised vaimolendid, kes ei lase mul valesid asju teha”, täpsustab ta kui uurin, kuidas ta niimoodi voolavalt oma toimetused on osanud sättida.
See, et Avel on toetavad vaimolendid ja tal tolle ilmaga omad šeftid sees, selles ei kahtle ma põrmugi. Kui veel Avet Raudojal külastasin (kus ta vana kõrtsitalu-kohviku-ateljeed pidas), imetlesin juba toona seda ruumi, mida ta luua oskab. Alles mõned aastad tagasi tegime seal kadunud Mikk Sarvega šamanistlikku hingeosade tagasitoomise laagrit, kus muuhulgas Ave õuel üks pihlapuu mulle imelise naistepunajoogi retsepti andis. Selles naises on ikka midagi rohkemat, kui lihtsalt pöörasus, mõtlesin juba toona. Ja tundubki, et ta lihtsalt suudab ebareaalseid asju väga väikese ajaga toimima saada. Möödunud aasta kohvikutepäeval olla naabrid lausa kihla vedanud, et sellest Meie küla eitede kohvikust küll miskit asja ei saa. Aga vaid loetud nädalatega sündis imesid. Kui just kratid abiks ei käinud, peab sel pererahval küll ebamaised oskused olema…
Krundil, mille Ave Viljandisse soetas, on lausa kaks maja, ühes neist toimetab siitilmast ammu lahkunud usklik vanaproua. “Eks tema seda kohta ongi hoidnud. Mina näen teda päris selgelt, suhtlen temaga kogu aeg. Teised pereliikmed teavad-tunnevad ka teda, aga selgelt näitab ta ennast vaid mulle.” Enne kui Ave pere maja endale sai, oli see kohalike bomšide ja viinaninade kogunemiskoht. Teades, et Ave ei võta enam ammu tilkagi, pakun välja, et ehk vanaproua just seepärast talle end näitab ja on nendega, kes vahel klaasi tõstavad, märksa tagasihoidlikum. “Ei tea jah”, lõkerdab Ave naerda ja ei oska minagi arvata, kas see vanaprouaga suhtlus nüüd päris tõsilugu on, või krutskeid täis kunstnik mängib mulle vingerpussi.
Igatahes oleks Pipi sellest Segasummasuvilast pööraselt vaimustuses, mõtlen ise samasuguse vaimustusega igasse järgnevasse ruumi piiludes. Kogen iga oma rakuga, et see ongi see olukord, kui kaosest sünnib midagi imelist, erilist, kandvat, edasiviivat. No kus mujal sa oleksid näinud, et ühes toas on eri toa otsas põranda vahe lausa kümmekond pluss sentimeetrit (väga hea, kõik kadunud asjad veerevad ühte toa ossa, kiidab Ave), või et tulalettruumis on kerekas puuküttepliit. Lahe!
Palju teid siin majas elab ka, uurin. “Oi, jummel, ära räägi, vahepeal oli selline kaader koos”, ja Ave loeb üles lapsi, nende lapsi, sõpru, nende sõpru, kahe käe sõrmedest jääb küll puudu. Ave on selgelt inimeste inimene. Seepärast on tal majas ka mitmed külalistekorterid ja kuna Imps (Ave elukaaslane) on tõesti kuldsete kätega, siis lihtsalt valmivad tema töötoas imeväel järgmised mööbliesemed, laed, talad, aiad, maalialused – üks valmis korras maja ei olekski sellele seltskonnale ilmselgelt liiga igav ja täiesti tagurlik.
“Ma ei ole väga hea õppur, pigem kipun üle jala laskma ja ei viitsi asju lõpuni teha, olen seega puhas leht, ja igasugu asjaajamised käivad mul ka lihtsamalt. Imps on muidugi ehitust õppinud, eks me kraakleme ehitamise osas vahel ka, aga no lõpuks saab ju kõik tehtud, ma maalin lihtsalt kõik üle ja …”, lõkerdab Ave jälle oma siirast naeru. No kui tore on kriisiaja üldise masenduse ja hangunud kevade sees nii selgelt positiivset ja elutervet inimest kuulata.
“Ma olen ikka juba mituteist aastat olnud täielik eso (loe: esoteerik)”, jätkab Ave. “Põhiliselt olen spetsialiseerunud just surnute ilmale”, lisab ta jälle kelmikalt. Eks see nii olegi, et paljudel suure väega loojatel on mingi ekstra kanal lahti, tundub ka mulle. Uuringi, et kas see nähtamatu maailm on ka tema maalidele jõudnud. “Ei mina tea, aga äkki tõesti on juba ammu olnud. Teksti juurde küll on tulnud stiilis külamutid läksid vanajumala juurde hernesuppi sööma, selliseid maale tegin juba ammu. Inglitiibu olen maalinud küll mitmete sigade külge, kas see on olnud mingi alateadlik spirituaalsuse huvi, või on need juhuslikult sinna sattunud, ei oskagi ütelda. Kuna ma elan pidevalt mingites paralleelmaailmades ka, siis vahel on see päris segane, kust miski asi tulnud on. Vahel ma tõesti ei mäleta, kas mõnda juttu rääkis inimene siit ilmast või tuli see teistpoolt. Need maailmad on ikka nii sarnased. Gomeral (kus Ave mõnda aega elas), kui tegelesin turisminduse ja giidindusega ja rääkisin inimestele saarega seotud lugusid, mille mulle olid rääkinud mäevaimud, siis osad arvasid küll, et ma olen vist puhta sassis”, hakkab Ave jälle rõõmsalt itsitama. “Eks ma provotseerin ka, kui ma vaatan, et väga hall ja igav päev on, tõmban mingi kaoselise teema näiteks turistide seltskonnas üles ja jalutan siis minema, endal on jube naljakas. Kas sa siis ei tee nii?”, küsib Ave vastu.
Vahepeal saabub hää kohv ja Ave räägib nii muuseas sinna juurde sellest, kuidas ta asju ette näeb, ja kui nähtu kohe ei toimu, tekib hämming ja segadus, et kuhu see sündmus siis jäi. Eks see nii nende ettenägemistega vist olegi, et üks asi on neid teada, teine asi on neid ajajoonele timmida. Vahel pidi infot kohe liiga paljuks minema, siis tuleb end jõuga siia ilma tagasi tuua.
Aga ikkagi, miks Meie küla eided. “No mul olid Saaremaal naabrid juulid ja juhanid, maalisin neid kõigepealt, aga siis mõtlesin, et pole viisakas niimoodi nimesid panna külge, siis tuligi “Meie küla eided.” Eestis on see tuntud, tahetud ja hinnatud seeria. Nii tellitaksegi Avelt pilte nii sõbrale kingiks kui ettevõtte kalendrisse. Inspiratsioonist juba puudust ei tule.
Ave räägib põhjalikult, kuidas ta maalimist õpetab. Ta on kindel, et kõik oskavad maalida, aga – “Kui ikka liiga hulluks läheb, eks ma ikka nats aitan. Pean siis aga vaatama, et ise valmis ei joonistaks kogu lugu”, ja naeru jätkub jälle…
Kuidas me nüüd selle kohvitamise kokku tõmbame, küsin. “Ma olen eluaeg omamoodi punkar olnud”, ütleb Ave. “Minuarust tuleb seadusi ikka endale seestpoolt teha, need on palju olulisemad. Peab laskma asjadel minna ja juhtuda, ei saa elada ainult by the book. Mul on oma maailm, elan oma reeglite järgi, ja seeläbi saavadki asjad juhtuda”. Ei oskakski paremini külaskäiku kokku võtta.
Looja oskab luua, tõden, ikka veel naerumaik suus Ave juurest lahkudes.
Ave Nahkuriga ajas juttu Kaia-Kaire Hunt
***Kes soovib Ave abil maalimist proovida, saab seda teha 6.-7. juunil Hundiallikal maalilaagris. Saab puhata, maalida ja kindlasti kõvasti nalja saab ka. Rohkem infot leiad SIIT
Vaata ka galeriid:
Fotod: Kaia-Kaire Hunt ja Ave Nahkuri Facebooki leht
