Millega sa oled vanemana nii hõivatud, et sa oma last enam ei märka?Hetkel loen juba teist kliinilise taustaga psühholoogi või psühhiaatri arvamuslugu (Eesti Ekspress “Depressiivsed Eesti noored “ravivad” end narkoga – kanep, LSD, amfetamiin”) sellest, kuidas kärgperedes ja “uue ajastu” hullumeelsete mudelite vahel loksuvatel laste elu võib päädida meeleoluhäirete ja hullematel juhtudel juba depressiooni ja muude psüühiliste seisunditega, sest lihtsalt – elukorraldus on väga ebastabiilne. Miks me oleme jõudnud siiamaani, kus need noored ei saa tuge oma perekonnalt, vaid hoopis haiglatest, narkootilistest ainetest ja viimaks nad uinutatakse ka kangete ravimitega? Kas see on märk, et on aeg nendel uinuvatel vanematel ärgata ja küsida – mida minu laps tunneb?
- Varia
- 30.01.2018, 10:08
Avameelne arvamus: laste loksutamine erinevate kodude ja perede vahel võtab lapselt viimsegi turvatunde
Laste teema on mind alati väga sügavalt puudutanud. Olen ka väga julgelt välja öelnud postulaadi, et kärjeperelaadsetes süsteemides elamine üldjuhul ei toimi meie kultuuriruumis. Miks? Sest inimhingede arengutase ei ole veel sellises kohas, kus see nii võiks toimuda. Me ei ela paraku hipikultuuris, kus kõikide osapoolte süda on igapäevaselt avanenud ja järgime igal hetkel stressivabalt oma hinge kutset. Me elame reaalsuses, kus meil on reaalsed emotsioonid, haavumised, haigetsaamised ja ebaõiglased ja haigettegevad suhted.
