Meie ühiskond sisendab arusaama, et oma südame avamine ja tunnete välja näitamine on vaguruse ilming. Tegelikult nõuab kunagi avala südame ümber ehitatud kindluse lammutamine, inimkonna vastu empaatia ning elu kauniduse vastu aukartuse tundmine ning enda sügavaimate unistuste maagia vastu innukust tunda lubava emotsionaalse lähedusega taasühinemise põhimõttekindel ja ohtlikult vapper töö seda, et sa oleksid ehtne sõdalane.
Lapsepõlves olime emotsionaalselt alasti. Me hoidsime oma haavatavust maailma ees avatud pihkudes. Jah, me olimegi nii tugevad. Me rääkisime oma hirmudest ausalt, nutsime süütuid pisaraid, panime riskides asju kaalule, jäime endile truuks ja tundsime end turvaliselt, kui avaldasime oma säravat olekut kõigile, kes seda näha soovisid.
Ja kuna me tundsime rahulikult kogu valu, mida me inimolenditena inimkogemustes osaledes loomulikult tunda saime, oli meil samuti täielik ligipääs kogu õnnele, mida me oleme tundma loodud.
Luuletaja Kahlil Gibran andis selle mõtte suurepäraselt edasi oma meistriteoses „Prohvet“ (see on üks mu lemmikraamatuid):
Sinu rõõm on paljastatud lein. Ja seesama allikas, kust sinu naer tõuseb, on tihti pisaratega täidetud. Mida sügavamale kurbus sinu olemusse lõikab, seda rohkem rõõmu suudad sa mahutada. Kas pole seesama peeker, mis sinu veini hoiab, kunagi pottsepa ahjus põletatud?
Siis, läbi elu jätkates – ja pettumuste, raskuste ning heidutustega kokku puutudes – kogusime katsumuste ja kokkupõrgete emotsionaalseid jääke. Enda kaitsmiseks hakkasime alateadlikult oma hellade, tarkade ja võimsate südamete ümber raudrüüd sepistama. Et pääseda valu käest. Et vältida kannatusi. Et unustada trauma.
… Kuid valust lahti lastes kaotasime ka seose oma valgusega.
… Kurbuse eest põgenedes reetsime oma lootusrikkuse.
… Põgenedes selle eest, mida me kardame, nüristasime võime emmata oma koletisi ja hävitada sisemisi deemoneid.
… Ja seistes vastu kaunile sõprusele kõigega, mis me tegelikult oleme, lämmatame tahtmatult enda ülima tarkuse, meisterlikkuse ja uudishimu, mis jäävad kappi lukku taha, sügavale meie sisemuse kõige vähem külastatavatesse osadesse.
Minu südamelaadi filosoofia peamine põhimõte on järgmine: selleks, et haava tervendada, tuleb sul mõista selle alla surutud emotsiooni.
Teine põhimõte, mida ma tunnen vajadust üle korrata (et see jääks sinusse nii sügavale, et see ei ununeks): hüsteerilisus tähendab minevikulisust. Teisisõnu viitab ükskõik millisele sündmusele ülereageerimise aste mõne palju varasema emotsionaalse haava sügavusele.
Kolmas sinu kõrgemat tähelepanu vääriv südamelaadi põhimõte on järgmine: tundmata jäetud tunded moodustavad alateadliku valuvälja, mis rikub sinu vaimuandeid, petab sinu tõotusi ja tõkestab sinu ülevust.
Psühholoog Carl G. Jung kirjutas põikpäisest pimedusest, mida enamik inimolendeid näitab üles selle osa vastu endast, mida ta nimetas „varjuks“, selleks psüühe osaks, mille me surume oma alateadvusse, et sellega tegelema ei peaks.
Kahjuks pole kahtlustki, et inimene on tervikuna vähem hea, kui ta end ette kujutab või olla soovib. Kõik kannavad varju ja mida vähem kehastub see isiku teadlikus elus, seda tumedam ja tihedam see on. Igal juhul kujuneb see alateadlikuks takistuseks, mis nurjab meie kõige paremini mõeldud kavatsused.
Ta lisas veel:
Inimene ei saa valgustatuks valguse kujundite ettekujutamisega, vaid pimedusele teadvuse andmisega. See protseduur on aga ebameeldiv ega ole seetõttu levinud.
Sigmund Freud kirjutas täpselt samal teemal veelgi otsesemalt: „Väljendamata emotsioonid ei sure kunagi. Nad maetakse maha ning ilmuvad välja koledamatel viisidel.“
Südamelaadi mõtlematuna kõrvale heitmine ja mõttelaadi parandamisele keskendumine, jättes samal ajal hooletusse oma vanade haavade tervendamise ning sinusse kogutud valu läbi töötamise, tähendab sinu ülimuslikkusesse viiva ukse tähelepanuta jätmist. Ning seda, et sa lood enesesabotaaži seisundi, mis hoiab sind praegusele tasandile liimituna.
Kõik allasurutud mikrotraumad ja võimalikud makrotraumad – millest sa arvatavasti isegi teadlik pole, sest need on nii sügavale sinu alateadvusse surutud –, on tõeline põhjus, miks sa ei pruugi olla oma annetega kursis, talentidega lähedalt tuttav ega täielikult teadlik oma võimest maailma tähetolmu puistata.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin Sharma uuest raamatust „Argipäeva kangelase käsiraamat“.
