Oled sa märganud, et su peas on mingisugune ettekujutus endast – kes sa oled, mida teed, mida oskad või ei oska, mis sulle sobib ja mis ei sobi? See on nagu etteantud vorm, mida harjumusest täidame – selline ma olen. Mis siis, kui neid piire ees ei oleks? Kas võib olla, et neid piire ei olegi tegelikult ees? Et need on kõigest sinu peas?
Võib-olla on minu oskused, võimed, olemus ja tegutsemine täiesti piiritud, kui ma ei topi ennast enam valmisvormi “see on Nele”. Nele teeb niimoodi, nii ta küll ei tee, seda ta oskab, seda ei oska, selle ees on tal hirm jne. Selliseid mõttelisi piire ja ettekujutusi endast on meie peades tohutult ja need juhivadki meie elu. Kui palju võiks veel elus olla rõõmu, lusti ja täiesti imekspandavaid võimalusi, kui neist piiridest kas või korraks välja astuda?
Välja saab astuda nii, kui teha midagi, mis ei ole harjumuspärane. See võib olla väike või hoopis väga suur tavapärase käitumismustri muutmine, kumb sulle parasjagu sobib. Võib-olla sa otsustad süüa midagi, mida tavaliselt ei söö; minna kuskile, kus ei käi; teha sinu jaoks midagi veidi või paljugi ekstreemset; teha midagi, mille ees oled pikalt hirmu tundnud või valida lihtsalt tööle minekuks tavalisest erinev tee. Meie valmisolek neid mustreid muuta ja enda piire avardada on hetkiti erinev ja ennast ei pea millekski sundima. Aga milleks sa veel valmis oled, täitsa ilma sundimata? Võib-olla palju enamaks ja teistmoodi, kui igapäevaselt teed.
Tegelikult ei pea muidugi midagi muutma, kui tahtmist ei ole. Kui aga otsustad oma piire avardada, proovile panna või naljaviluks mõnest neist üldse loobuda, siis ka juba väike muutus võib anda tohutult uut energiat, jõudu ja rõõmu edasiliikumiseks, teistmoodi ideid või avada võimalusi, millest pole unistadagi osanud. Lisaks uuele energiale ja võimalustele võib oma käitumismustreid muuta ka juba ainult sellepärast, et kogeda, kuidas oleks olla täiesti vaba. Kuidas oleks olla, kui ma ei pea enam täitma mingit ettekirjutatud iseendaks olemise rolli, mille olen endale teadvustamata valinud või teiste survel ja soovil omaks võtnud?
Ja kui palju piirab sind sinu lugu – sinu minevik? Minu minevik on nagu jutustus minust: siis ma tegin seda, läksin sinna, olin selline jne. See võib olla rõõmus ja helge lugu, kurb, hädaline, hirmunud või milline iganes, tegelikult ju vahet polegi. See on kõigest lugu. Jaa, see on minu elu ka, aga mingis mõttes on see ikkagi ainult lugu. Kõik need sündmused on möödas, võib-olla olen vahepeal nii palju muutunud, et hoopis teistmoodi inimene, kui toona, mil kogu see jutustus sündis. Võib-olla olen ikka samasugune, aga möödas on see kõik ikkagi. Alles on ainult pildid ja lugu sellest, mis on olnud. Seda lugu kannan ma endaga kaasas, kui otsustan kanda. Aga võin maha ka panna, kui tahaksin olla minevikust vaba. Oma lugu ei pea kaasas kandma ja enam ei pea selle järgi elama. Kõik võib ollagi hoopis teisiti ja uutmoodi, iga hetk täiesti teisiti ja uutmoodi, nii nagu iga hetk parasjagu on.
See, mis on praegu, on kindlasti päriselt. See diivan, kus ma istun; arvuti, millel klõbistan kirjutada; minu keha praegu siin istuvas asendis; helid, mida kuulen. See on päriselt olemas ning siin ja praegu tajutav. See, mis juhtus eile, kakskümmend aastat või minut tagasi, on kõigest lugu minu peas. See, mis ma arvan, et juhtub homme või plaanin teha tulevikus, on ka kõigest jutustus minu peas. Ja need võivad ollagi minu peas. Lihtsalt, kas ma valin, et need juhivad minu elu ja seavad piire mu praegusele tegutsemisele või otsustan nähagi oma armsat lugu nagu lihtsalt lugu ja see koorem maha panna?
Oma identiteedist loobumine on egole muidugi päris valus valik. Minu identiteet – see on kõik, mis olen teinud, saavutanud, mida endast arvan ja mida teised arvavad. Eriti see viimane. Meie ego on vägagi huvitatud identiteedi ja oma loo säilitamisest ja kaasas kandmisest. Kui otsustada sellest loobuda, siis tuleb loobuda ka identiteedi magusast osast – oma saavutustest, kordaminekutest ja teiste positiivsetest hinnangutest kõigele sellele. Mõnikord võib ka oma hädade ja läbielamiste kordi ja kordi üle rääkimine olla kummaliselt mõnu pakkuv tegevus. Ka sellest tuleb siis loobuda. Vastutasuks on aga vabadus.
Täielikult hetkes kohal ja mõttevaikuses olles on võimalik kogeda oma pärisolemust, milleks ongi lihtsalt teadlik olemine, täiesti piiritu ja vaba, lihtsalt olemine. Sõnadega on seda raske edasi anda, aga kogeda hämmastav – ah see ma siis olengi, hoopis see. Mitte mingisugust lugu, jutustust ega identiteeti, üldse mitte seda, mida endaks pidasin. Nii et piirideta ja täiesti vaba, ilma mõtteliste kujundite ja ettekujutusteta endast, tuleviku ja minevikuta olemine ongi meie loomulik olemine. Nii raske on seda tabada…Aga võib-olla ka mitte, kui see on sinu otsus ja soov.
Autor: Nele Jõks
Allikas: Armastusonkodus.blogspot.com.ee
