Igal juhul leiad end lahku minnes olukorras, kus minevikku ei saa muuta ja tulevikku ette ei tea. Jah, sa võid oma peas senise elu pilbasteks lammutada, analüüsida lauseid, pilke, žeste, aga sel pole mõtet. Minevikku ei muuda. Teinekord, kui on tunne, et see kõik on nii ebaõiglane, võib tekkida tahtmine teisele käru keerata. Lõhkuda tema vanaemalt päranduseks saadud kauss, viia ühisest kodust minema asju, ilma et teine teaks. Sa ju tegelikult mõistad, et see on lapsik, ja igas lahkuminekus on vaja suuremeelsust. Küll aga tasub võtta vestluspartneriks psühholoog, kellega tekib hea kontakt. Siis, kui tunned, et sul on teda vaja. Mina hakkan tavaliselt elu tagantjärele lahti võtma, kui kriis on seljatatud. Teisele võib aga olla hea see, kui kohe on kellegagi asju arutada, kirjutab Heidit Kaio oma raamatus „Vestlused Priiduga. Lahutus“.
Tihti maandutakse suhete klaarimisel kirjavahetusse, sest tundub, et nii on asjad mustvalgel olemas ja need on üheselt mõistetavad – „ta ei saa mu sõnu väänata ega osava vaidlejana mind nurka suruda“.Oodatud selgust kirjadest aga ei tule, tulemus on vastupidine. Kirjatükis pole pilku, häält, kehakeelt – on see, mida lugeja ise endale ette kujutab. Hea näide, mis mind siiani lõbustab: mõned kuud enne lahkuminekut saatsin Wennale ühelauselise kirja, mille lõpus oli naeratav emotikon.
