Ennast analüüsides mõistan, et teiste tunnetega arvestamine ei ole olnud alati mu kõige tugevam külg, küll aga olen endale märkamatult võtnud liiga sageli vastutuse teiste tunnete eest. Ma olen õppinud nendel kahel asjal vahet tegema ja liikuma ühelt teisele.
Selleks, et märgata nende kahe asja vahet on vaja pöörata tähelepanu oma tunnetele, mis kaasnevad. Need on täiesti erinevad kui sa vastutad teise tunnete eest või arvestad nendega.
Teiste tunnete eest vastutades on motivaatoriks hirm, mitte siiras soov teisele heameelt teha. Me võime selle peita armastuse maski taha, kuid tegelikult kükitab nurgas hirm, võibolla väike ja võibolla üsna nähtamatu, kuid seal ta on.
Teiste tunnete eest vastutades ei proovi me tavaliselt mitte pakkuda teisele häid tundeid, vaid me püüame vältida mingeid teise inimese nö negatiivseid tundeid, nende negatiivset reaktsiooni.
Sa vastutad teise tunnete eest, kui sul tekib suhtes tunne, et pead justkui kikivarvul käima. Sa vastutad teise tunnete eest, kui sa pead tegema asju, mis lähevad vastuollu sinu sügavamate uskumuste ja põhimõtetega. Sa vastutad teise tunnete eest, kui sa pead ennast alla suruma ja mängima kedagi, kes sa pole. Tegema regulaarselt asju, mis sulle ei meeldi või ei sobi. Sa pead leppima ja alla suruma.
See on märk sellest, et sa kohandud liigselt millegi vältimiseks, näiteks teise pahameele, kriitika, kurvastamise, konflikti, rünnaku, solvumise või lahkumise. Kõige sagedamini näen, et teadlikult või alateadlikult peljatakse maha jätmist, kardetakse, et ei meeldita muidu, tuntakse, et ei olda teisiti armastust väärt. Justkui poleks sa piisav, kui sa igal hetkel ei vastuta teise heaolu eest.
Kui sa arvestad teisega, siis sa annad teisele armastusest seda, mida ta päriselt vajab.
Tunnete eest vastutamisega käib sageli kaasas oletamine ja eeldamine. Näiteks, kui üks su vanematest ägestus, kui sa olid eriarvamusel, siis võid ka täiskasvanu eas püüda oma lähedaste eest oma arvamust pigem varjata, kui kahtlustad, et see võib olla erinev. Laps su sees pelgab siiani seda ägestumist või kriitikarahet, mis eriarvamustele järgnes. Kui sa päriselt tahad teise inimese tunnetega arvestada, siis sa uurid kuidas mingi asi teist inimest päriselt tundma paneb. Eeldamise ja oletamise taga on hirm, küsimise taga on armastus ja siiras uudishimu.
Olen olnud oma suhetega erinevates äärmustes. Olen olnud suhtes, kus ei arvestanud peaaegu üldse teise soovidega, kuid olen olnud ka suhetes, kus unustasin täielikult enda. Kadusin suhtesse ja muutusin kellekski teiseks. Teise tunnete eest vastutades unustadki sa ennast ära. Sa ei küsi endalt, kuidas üks või teine asi sulle sobib ja mõjub või siis eirad seda infot. Aja jooksul muutuvad sinu tunded ja vajadused aina vähem oluliseks.
Ma olen emotsionaalne ja ma müristan vahel. Ma olen näinud, kuidas mu kaaslane püüab käituda nii, et ma ei ägestuks. See ei viinud suurema armastuseni, see viis austuse kadumiseni. See viis lahkuminemiseni. Teise tunnete eest vastutades anname me ära oma väe, aga teine hakkab tundma võimu. Võimu sinu üle. See on pigem alateadlik, kuid sellegipoolest algab siis tihti selle võimu ära kasutamine ehk manipuleerimine. Seetõttu on teiste tunnete eest vastutuse võtmine minu jaoks üks kaassõltuvuse alaliike. Sa võimaldad jätkuvalt teise lõhkuvat käitumist.
Aastatega olen aru saanud, et ma ei vaja enda kõrvale inimest, kes hiilib, et mulle meeldida. See toetab mu suhet lõhkuvat käitumist, ega võimalda mul näha oma kasvukohti. Ma vajan inimest, kes ei peida pead liiva alla mu tunnete puhangu ees, vaid uurib, mis tegelikult juhtus. Kui vaja, siis on ka armastavalt karm mu suhtes. Aga kindlasti armastavalt.
Kui sa lõpetad teiste tunnete eest vastutamise, ei tähenda see, et sa ei hooli ja käitud teistega automaatselt halvasti. Üldse mitte. Lausa vastupidi. Sa teed asju ikka südamest ja armastusega. Viisakalt.
Kuid jah, see tähendab, et sul tekib võimalus öelda oma lähedastele “ei”. “Ei, ma ei tule seda sõjafilmi vaatama sinuga, sest see mõjub mulle halvasti. Aga ma olen hea meelega lastega seni, kuni sa sõpradega kinos käid.”
See “ei” ei pruugi su kaaslasele meeldida, kuid sa ütled seda hoolivalt ja käitud tegelikult hoolivalt nii enda kui ka teie suhte suunas. Ma olen elus teinud liiga palju asju vastumeelsusega, sest ma pole tahtnud lähedastele “ei” öelda. Kui neid ütlemata “ei´sid” koguneb liiga palju, siis kaod sa nende alla ära ega tea enam ühel hetkel, kes sa oled.
Kas mulle meeldib, kui mu mees ütleb, et ta ei taha ooperisse tulla? Ei, ei meeldi. Ma võin isegi solvuda. Kuid samas austan ma teda rohkem, sest ta kehtestas ennast. Ta ei väänanud ennast ja ei tulnud vastumeelselt sinna, kuhu ta üldse ei tahtnud tulla. Mina saan ooperisse sõpradega minna ja tema teha, mida tema tahab. Siis on mõlemal hea olla. Ma ei pea olema kinni näiteks kinnisidees, et selliseid asju oleks nii romantiline koos teha. Ei ole ju, kui teine tegelikult ei taha seal olla. See ei toida suhet pikaajalises vaates.
– Kas viimane kord “ei” öeldes oli sul kahju, et ei saanud vastu tulla või valdas sind hoopis süütunne ja isegi häbi?
Teiste tunnete eest vastutamine ei too kaasa tunnustustust ja tänulikkust. Pigem näen, kuidas mu kliendid tunnevad, et nad annavad, aga vastu ei saa. Pigem tunnevad nad, et see pole kunagi piisav, mida nad teevad. Vastutamisega käibki kaasas kõhklus, et kas ma ikka tegin piisavalt. Arvestamisega käib kaasas aga rahulolu, sest sa tead et andsid endast parima ja tahtsid parimat. Isegi, kui see kukkus teisiti välja.
– Millal sina oma lähedaste tunnete eest vastutama kipud?
Katrin Alujev
Allikas: Loe Katrin Alujevilt ka lugu “Saa oma kehaga sõbraks”.
