Järgnev tekst on dr Brit Cooperi ja vaimse sõnumitooja Neale Donald Walschi vahel toimunud telefonivestluste ümberkirjutus. Dr Cooperi ja Neale Walschi jutt on esitatud erinevates kirjatüüpdes.
Arstid ja surm. Millal tuleks elustada?
Olles pikka aega töötanud traditsioonilises meditsiinisüsteemis, leian ma, et käesolevas raamatus tuleks kindlasti käsitleda ka sellist teemat nagu meie surmahirm. Rääkisime eelnevalt just isiklikust loomeprotsessist ning “eluvooluga” kaasaminekust, mis võimaldaks meil leida sellise tee, mis oleks rahulikum ja ühel lainel sellise eluga, mida elada tahaksime. Kuid üks suurimaid takistusi meie loomingulises tegevuses on meie surmahirm ning kogu meie kultuuri vastumeelsus seda lähemalt uurida ja sellest rääkida. Seetõttu olidki anatoomikumis saadud lahkamiskogemused minu jaoks vabastavad ja andsid mulle uut laadi väge. Sest mulle avanes võimalus näha oma silmaga, et inimesed on midagi enamat kui üksnes maine keha. Ja tänu sellele taipamisele hakkasin elama palju vaimsemalt. Sest kui me kardame surra, siis kardame minu arvates mingil psühholoogilisel tasandil sama palju ka elada.
Selles ma ei kahtlegi.
Tahangi nüüd sinuga arutleda selle üle, et kuidas me saaksime vabaneda oma surmahirmust. Kas sinul on inimestele selle kohta pakkuda praktilisi soovitusi?
Olen näinud haiglas töötades väga palju elu ja surmaga seonduvat ning tänu sellele pole mul enam peaaegu mitte mingeid kahtlusi, et pärast meie “lahkumist” ilmutab end meile midagi imelist – järgmine suur ja hiilgav võimalus. Ma lihtsalt usun intuitiivselt, et elus toimub midagi palju enamat, kui silmaga näha on. Mõtle näiteks sünnist saadik pimedatele inimestele. Kui me ei räägiks neile muudkui kõigist asjadest, mida neil pole võimalik näha, siis poleks neil aimugi, et sellised asjad on olemas! Ja kui keegi on sündinud kurdina ning me ei kirjeldaks talle orkestri kauneid helisid, oja meloodilist vulinat, majesteetlikku merelainete mühinat või tema kallima hääle meeldivat kõla, siis poleks tal aimugi, kuidas teised midagi sellist kogevad.
Teaduslikult oleme tõestanud, et inimestel on viis meelt, ning me eeldame, et nende viie meelega on võimalik tajuda kõike, mida inimene on võimeline kogema. Kui aga inimesel mõni neist meeltest ei funktsioneeri, siis jääb ta ilma tervest kogemuste maailmast. Ja me ei teakski, et sellest ilma oleme jäänud, kui keegi teine meile seda ei ütleks.
Mina tajun väga selgelt, et elus on midagi palju enamat, kui välja paistab. Ja usun, et surm ei tähenda mitte mingis mõttes lõppu kui sellist, vaid pigem uut algust, mis tähendab, et meie hing asub oma teekonnal järgmisse etappi. Minu akadeemiliste õpingute käigus aga sisendati minusse seisukoht, et surm on halvim võimalik tagajärg – meile õpetati, et surma tuleb iga hinna eest vältida. Kui patsiendid polnud teinud elutestamenti, siis pidime neid elus hoidma ka siis, kui nad polnud enam teovõimelised ja nende organid enam ei funktsioneerinud piisavalt. Teisisõnu, kui nende füsioloogilised süsteemid olid hääbumas, siis meie hoidsime neid aparaatide ja rohtude abil elus, selle asemel et leppida loomulikult saabuva surmaga. Ja minu arvates on see väga vale lähenemine.
Brit, ma tean, et ei vasta praegu sinu põhiküsimusele, aga minu meelest ongi väga tähtis, et selliseid otsuseid ei jäeta arsti teha. Tahan öelda seda, et kui patsiendil elutestament puudub, siis peavadki meditsiinitöötajad pidama esmatähtsaks patsiendi elus hoidmist. Minu arusaamist mööda ei tohiks ühelgi arstil operatsioonisaalis või mis tahes protseduuri tehes olla moraalset ega vaimset õigust öelda: “Teate mis? Käesoleval juhul on surm parem kui ellujäämine, sest selle patsiendi edasine elu oleks nii viletsa kvaliteediga, et isegi kui teda praegu elustaksime või leiaksime mingi imeviisi, kuidas teda elus hoida, siis sellel pole lihtsalt mõtet. Niisiis laseme tal lihtsalt surra. Sest mina olen meditsiinilistele näitajatele tuginedes teinud otsuse, et surm oleks tema jaoks parem kui elu.” Sellist otsust ei tohiks langetada ükski arst ega keegi teine peale selle inimese enda või tema seadusliku esindaja.
Probleem pole seega mitte selles, et arstid ja teised meditsiinitöötajad püüavad kõige kiuste inimest alati elus hoida. Probleem on selles, et kui inimene on elus ja piisavalt teadlik toimuvast, et ise langetada otsus, kas ta tahab sel kombel edasi elada või mitte (pärast seda, kui arst on tema elu päästnud), siis ei anta talle õigust omaenda elu üle otsustada, olgugi et arstile oli sama õigus antud! Teisisõnu, patsiendil on pärast operatsiooni vähem õigusi võrreldes kirurgiga, kes teda opereeris. Enamasti pole patsientidel mingis olukorras võimalik öelda: “Teate, olen väga tänulik, et mu elu päästsite, aga ma ei taha sellisena edasi elada. Ma tahan surra.” Neil on vähem otsustusõigust kui arstil! Arstid võivad kriitilistel hetkedel otsustada patsiendi elu ja surma üle, aga patsient ise seda teha ei saa. Seega pole probleem selles, et arst langetab alati valiku elu kasuks ja teeb kõik meditsiiniliselt võimaliku, et inimesel elu sees hoida. Küsimus polegi selles! Kui patsiendil ei ole elutestamenti, siis peavadki arstid igati võitlema just nimelt selleks, et see inimeneise võiks langetada omaenda otsuse, kas ta soovib, et teda kunstlikult elus hoitaks või mitte, kui tema elu kvaliteet on väga halb. Või siis tuleks tagada, et selle otsuse teeb kas patsiendi usaldusisik või hooldusõigusega isik või tema lähedased.
Kui arstid on andnud endast parima, et patsienti elus hoida – ning eeldusel, et nad on edukad ja patsient jääb tõepoolest ellu, olgugi et tema elukvaliteet võib olla tugevalt kahanenud -, siis võiksid arstid anda inimesele valida, kas ta soovib sellisena edasi elada või otsustab surra ehk lõpetada oma praeguse maise teekonna. Ja kui inimene otsustab surra, siis tuleks anda talle see võimalus, et ta saab arsti järelevalve all endalt medikamentidega elu võtta. Meditsiinitöötajatel, kes selle inimese elu päästsid, peaks olema lubatud anda patsiendile või tema esindajale võimalus teha valik ka surma kasuks. Kuid surma tuleb mõista kui elu jätkumist. Ja seni, kuni me surma vaimselt ei tõlgenda sellisel kombel, leidub alati neid, kelle arvates peaks arstil olema rohkem õigust otsustada patsiendi keha üle kui patsiendil endal.
Me peame ühiskonnana täiskasvanuks saama. Peame mõistma, et kriitilistel hetkedel päästamegi inimese elu just seepärast, et anda talle endale valikuvõimalus. Mitte selleks, et arstid – või ühiskond tervikuna – ka edaspidi tema asemel otsustaks. Niisiis tuleb meil igati õigustatult inimesi elus hoida, et neil oleks või tekiks see valik, et nemad võiksid ise otsustada, milline elukvaliteet on nende arvates piisav. Kui patsient on pärast elustamist või pärast rasket operatsiooni teadvusel ja otsustusvõimeline, siis peaksime küsima: “Kas soovid elu lõpuni elada nende meditsiiniseadmete all? Kas tahad elu lõpuni elada kaelast saadik halvatud kehaga? Kas tahad elada toitetoruga? Kas tahad elada kolostoomikotiga? Küsimus on selles, kuidas tahad sina…” Ja kui inimene ütleb, et ta ei soovi sellisena edasi elada, siis peaks seesama meditsiinitöötaja ütlema, et ta on sellega nõus ja ei süüdista patsienti tema otsuses. “Palun, võta need tabletid. Jääd täna õhtul rahulikult magama ning hommikul hoolitseme me hellalt selle eest, mis sinu surnukehaga edasi saab.”
Selles probleem peitubki. Me ei anna inimestele – indiviididele – samasugust õigust otsustada omaenda elu üle, nagu me anname neid ravivatele arstidele. Kui ma aga laman operatsioonisaalis ja mul pole elutestamenti, kui ma pole mingil põhjusel juhiseid kirja pannud… siis tahan, et arst teeks minu elu päästmiseks kõik endast oleneva. Ma ei taha, et tema eeldaks, et ma meelsamini sureksin. See otsus ei ole tema, vaid minu teha. Niisiis tahan ma, et meditsiinitöötajad kasutaksid minu elushoidmise nimel kõiki moodsa meditsiini imesid. Siis saan ma hiljem ise öelda oma perele, lähedastele ja arstile, kas ma tahan edasi elada või surra.
See lugu meenutab mulle hiljuti üht uudistes olnud naist. Olen ta nime unustanud, aga ta kuulutas ajalehtedes ja uudistes avalikult välja oma surmapäeva. Ta valis endale päeva ja kellaaja, mil ta koos oma perega viimast korda enda elu tähistas, ning seejärel lähedastega hüvasti jättis, ravimid alla neelas ja une ajal suri.
Jah, ma tean seda lugu. See oli 29-aastane noor naine Brittany Maynard, kellel diagnoositi ravimatu ajuvähk, mida nimetatakse glioblastoomiks. Kui ta oleks terve olnud, siis oleks ta mõistagi tahtnud edasi elada (ta väljendas seda väga selgelt), aga arvestades seda, et teda polnud võimalik kuidagi ravida, otsustas ta anda endale kuus kuud koos oma lähedastega ja seejärel siit ilmast lahkuda (nagu seda lubab Oregoni väärika surma seadus). Ta selgitas, et eelistab pigem surra väärikalt kui kannatada nende halvavate tagajärgede käes, mida seda tüüpi ajuvähk põhjustab ja mis lõpuks temalt niikuinii elu võtaks.
Maynardi lugu leidis meedias laialdast kõlapinda ning minu arvates oli selle noore naise valik meile õnnistuseks selles mõttes, et see avas laiemate rahvahulkade silmad, et hakata mõtlema surma ja suremisega seotud küsimustest teistmoodi. See juhtum on ehe eluline näide, kuidas saab valiku anda patsiendile endale.
Tõsi. Ja niimoodi peaksidki asjad käima. Arenenud ja intelligentses tsivilisatsioonis peaksid enesestmõistetavalt asjad niimoodi käima. Me tahame, et meditsiinitöötajad kasutaksid kõiki enda käsutuses olevaid imevahendeid, et meid elus hoida ja anda meile võimalus ise oma elu üle otsustada.
Selge pilt!
Olen seda nüüdseks juba viis korda korranud, nii et oled ehk oma suhtumist muutnud.
Ja valmis sinu elu päästma, Neale?
Muidugi! Kui ma ei saa loota sinule kui oma hingesõbrale ja arstile, siis kellele ma üldse veel loota saan? Loodan sinu teadmistele füsioloogia vallas, ja sa tead, et sinu ülesanne pole otsustada, mis on minu jaoks parim. See on minu teha. Sinu ülesanne on mind elus hoida, et saaksin ise selle otsuse teha.
Jah.
Ja ma tahaksin, et sa ei suhtuks enam negatiivselt sellesse, et meditsiinitöötajad soovivad iga hinna eest elu pikendada. Muidugi peavad nad seda tegema! Selles meditsiin seisnebki! Asi on lihtsalt igale inimesele valikuvabaduse andmises. Kahjuks ei ole moodsas ühiskonnas inimestele seda vabadust antud. Meditsiinitöötajad küll päästavad inimese elu, aga siis jääb ta lõksu ühiskonnas valitsevate seaduste kätte, mis takistavad tal endal oma otsuseid langetada. Selles probleem seisnebki.
Jah! Väga loogiline. Olen täielikult nõus. Suur tänu sulle.
Ma ütlen sulle veel kord üle, et kui peaksin juhtumisi sinu külaskäigu ajal oma elutoas äkitselt tugitoolis istudes insuldi saama, siis ei luba ma sul minu kõrval seistes mõelda ja omaette arutleda: “Ta on elanud pika ja hea elu. Kui ta peakski selle insuldi üle elama, siis tõenäoliselt ei suudaks ta seejärel isegi liikuda ega rääkida ning jääks elu lõpuni haigevoodisse. Lasen tal lihtsalt surra.”
Ei, ei, ei! Loodan, et annad minu elu päästmise nimel endast kõik! Seda sa arstina tegema peadki!
Just nii! Ja ma teen seda!
Pöördume nüüd viimaks tagasi sinu esialgse mõttekäigu juurde, et miks peaksime surmahirmust vabanema… see on läbi ja lõhki vajalik. Mina kuulsin selle kohta esimest korda väga head kokkuvõtet dr Elisabeth Kübler-Rossi sõnastuses. Ta kirjelda seda üheainsa lihtsa lausega. Ühe lausega! Ta ütles oma meeldiva sügava šveitsi aktsendiga: “Kui sa ei karda surra, siis ei karda sa ka elada.” Ta suutis selle targa mõtte väljendada vaid üheteistkümne sõnaga.
Kokkuvõtteks ütleksin lihtsalt nii, et mitte keegi meist ei peaks oma surma kartma; aga arstid seevastu peaksid alati kartma oma patsientide surma. Sest kui nad seda ei tee ega kasuta elutestamendi tegemata jätnud patsientide puhul nende elushoidmiseks erakordseid meetmeid ja kõiki vahendeid, mis vähegi nende võimuses, siis kaob nendel patsientidel see viimanegi võimalus ise otsustada, mida nad oma elu ja surmaga seoses soovivad. Seega loodan ma operatsioonisaalis arstile, et ta kasutaks minu elushoidmiseks kõiki oma imelisi oskusi!
Kindel see! Ja kui sinuga peaks minuga koos olles midagi juhtuma, siis annan endast kõik, et sind elus hoida.
Hea kuulda! Seega ei mõtle sa enam nii, et patsienti ei peaks iga hinna eest elus hoidma.
Väga tore.
….
Vestlus arsti ja vaimse sõnumiooja vahel. Maailmas pole ühtegi inimest, kes poleks ühel või teisel ajal kokku puutunud meditsiiniga. Ja pole ka ühtegi sellist inimest, kes poleks oma elu jooksul ühel või teisel ajal tajunud Jumalat – sõltumata sellest, kas inimene seda endale teadvustab või seda Jumalaks nimetab. Jumala ja meditsiini kohtumine on seega tänapäevase elu vaata et tähtsaim ristumispunkt. Käesolevas raamatus ühendamegi need kaks mõistet, nii et see võib mõnesid lugejaid üllatada ja mõnesid ehk ka vihastada, aga aitab terveneda kõigil.
