INIMENE JA ENERGIA
INIMENE on energeetiline olevus, kes sööb ja joob selleks, et elus ja terve olemiseks energiat toota ning keharakke uuendada – end pidevalt taastoota. Iga rakk kehas on elektrienergia tootja ja energiatootmise katkemisel saabub surm. Energia on väli ja inimenegi on väli. Albert Einstein on öelnud, et „väli on ainus reaalsusˮ. Seetõttu tuleks inimese terviseprobleeme hakata lahendama energiaga seostatult, keha terviklikkuse printsiibil.
ENERGIA on müstilise tähendusega sõna, mille olemust alati ei tajutagi. Pole energiat, pole elu. Energiast räägitakse igas vallas, eriti siis, kui selle varud lõppema hakkavad, kui on oodata katastroofi või on see juba juhtunud. Vast igaüks on kuulnud spordivõistluste lõppedes kommentaatorite või treenerite selgitusi, et sportlasel ei jätkunud eduka soorituse jaoks lõpuni energiat. Arutatakse, miks see nii võis olla, kuidas edaspidi organismi paremini ette valmistada, et energiat säästa, oskuslikumalt kasutada või eelnevalt paremini talletada.
Kõik meie ümber vajab eluks energiat. Taimed kasutavad eksistentsiks süsihappegaasi ja eritavad keskkonda hapnikku, mida omakorda kasutab loomariik energia tootmiseks. Mida rohkem puid, põõsaid ja rohelisi taimi meie ümber, seda paremini saavad loomad kätte eluks vajaliku energia. Kui hapnikukraane, taimi, poleks, sureks ka inimloom. Seetõttu on vaja rohkem rohelust, vähem asfalteerimata teid, vähem heitgaase. Kuid tegelikult toimub meid ümbritsevas maailmas kõik vastupidi. Armastus mugava elu vastu on meid lõplikult võrgutanud ning viimas hävingu äärele.
Energiakriisist haigusteni viib liigne söömine ja järjest vähenev energia kulutamine istuva eluviisi tõttu ning puudulik toitainete omastamine, millel on omakorda palju põhjusi.
Immuunsüsteem
Immuunsüsteem on rakkude, signaalainete ja kudede kompleks, millel on võime ära tunda organismile võõras ärritaja. Immuunsüsteem ründab ja tekitab antikehi organismi kaitseks, et lõppeesmärgina tasakaalu saavutada.
Nüüdisaja uuringud näitavad, et immuunsüsteemi ei anta inimesele pärandina kaasa, see areneb elu jooksul. Iga haiguse läbipõdemine loomulikul teel tugevdab ja täiustab seda.
Vastsündinu immuunsüsteem on veel nõrk ja algeline. Ema esimene piim ehk ternespiim on immuunsüsteemi tugevdaja. Arvatakse, et lapsed, kes emapiima üldse ei saa, võivad olla haigemad kogu ülejäänud elu jooksul.
Tähtsaim kude immuunsüsteemis on luuüdi: siin valmivad tüvirakkudena nii valge- kui punavererakud. Organism saab pidevalt informatsiooni, milliseid rakke on vaja ning toodab neid.
Adenoidid ja kurgumandlid arenevad lapsel üheksandaks elukuuks. Viimastel aastakümnetel on mõistetud ka ussripiku (pimesoole) tähtsust, mida aastasadu peeti lihtsalt mingiks jäänukiks. Pimesooles olevat lümfoidset kude peetakse jämesoole immuunrakkude taastajaks.
Tähtis on põrn, kus lagundatakse vanu rakke.
Lümfiringe teekonnal on palju lümfoidse koe kogumikke, lümfisõlmi, mis teevad kahjutuks organismile võõrad sissetungijad. Lümfisõlmede palpeerimisel saavad arstid informatsiooni immuunsüsteemi rünnakute tagajärjel tekkinud põletikulistest protsessidest ja piirkondadest.
Kubeme lümfisõlmede suurenemise kaudu saadakse aimu jalas või vaagnapiirkonnas toimuvast probleemist kudedes. Nina, kõrva, kurgu ja hammaste põletikuliste haiguste puhul suurenevad lümfisõlmed lõuaaluses ja kaelapiirkonnas. Kaenla all on kollektorlümfisõlmed, mis annavad märku rindkere ja rinna piirkonna põletikulistest protsessidest, ka rinnavähist, rangluu piirkonnas võib leida seedetraktist, maksast tuleva põletikulise haiguse info. Suurenenud lümfisõlmede kirurgiline eemaldamine pole otstarbekas – nad on kaitseseisundis, mitte haiguse põhjustajad, nad annavad märku immuunatakist organismis, võitlevad, et keha uuesti tasakaalu viia.
Kui lümfotsüüdid ei suuda esmases võitluses stressoriga ülesannet täita, hakkab organism koondama valkudest ja ensüümidest koosnevat kolonni, kus juhtivat rolli mängivad tsütokiinid (polüpeptiidid, mida keha vabastab erinevate stressorite vastu). Immuunrakud väljutavad neid kudedesse ja tekitavad seal põletikulise protsessi – turse, punetuse ja valu. Interferoon on tsütokiinide alatüüp viiruste kaitseks. Interleukiine on 17 erinevat tüüpi, mida organism haiguse alguses intensiivselt sünteesib ning kõikjale organismi paiskab. Palavik soodustab tsütokiinide paiskamist verre ja seega kaitseb organismi.
Tähtis!
Inimene jääb haigeks, kui ta saab liiga vähe ENERGIAT või on seda liigselt kulutanud. Sellele järgneb immuunrünnak.
Energiakriisi peamised põhjused on teadvusliku või alateadvusliku meele ülekoormatus: stress (mõtted ja kogemused), ebapiisav vee joomine, valed toitumisharjumused ja vähene füüsiline aktiivsus.
STRESSORID
Stress on organismile iga uus olukord nii välis- kui sisekeskkonnast. Olukord, millega inimene pole varem kokku puutunud või kui kokkupuude venib liiga pikaks ning organism ei suuda tasakaalu taastada: teadlikud või alateadlikud pinged, ebatervislik toitumine, vähene vee joomine ja liikumine, ravimid, kiirgus, vähene või ebakvaliteetne uni, menopaus, andropaus, liialdamine magusaga, alkoholiga, rasedus, õhutemperatuur, liigne desinfitseerimine, pestitsiidid ja muidugi ka massiliselt keskkonda sattunud viirused, bakterid, seened.
PÕLETIK
STRESSORID käivitavad neurokeemiliste protsesside kaudu organismi psühhosomaatilise võrgustiku. Esimene kaitsetormaja absoluutselt IGA STRESSORI puhul on immuunsüsteem, mis vabastab organismi põletikumarkereid: erinevaid valgevererakke, C-reaktiivset valku, prostaglandiine (mis on hormoonilaadsed signaalained, mida toodavad paljud rakud põletikulise protsessi tekitamiseks, et kaitsta organismi stressori eest), tsütokiine, leukotriine jne, mis kõik põhjustavad limaskestade turset, punetust ja valu – PÕLETIKKU.
Põletik ei tähenda bakterite, viiruste või seente olemasolu kudedes.
Põletik on immuunrünnak, mille võivad vallandada kõik stressorid. Immuunsüsteem ründab ka liighappelisi (energiakriisis) kudesid.
C-reaktiivse valgu kõrged väärtused põletikuliste haiguste tekkel haiguse algusfaasis peegeldavad immuunatakki, mitte bakteriaalset infektsiooni.
Sagedased põletikulised haigused
Pisikud (viirused, bakterid) võivad vahel olla haigust käivitavad stressorid, kuid neid peab organismi sattuma ikka päris massiliselt ja korraga (gripiepideemia, toidu massiline reostus). Organismis on kaks korda rohkem baktereid kui rakke, aga inimene elab! Sellele tuleks mõelda enne, kui neid ravimitega tapma hakata. Ka viirusi hingatakse igal eluhetkel massiliselt sisse, kuid ometi pole ju inimene pidevalt haige.
Antibiootikumide kasutamisest limaskestade valu ja turse puhul on mõistlik hoiduda, see võtab organismilt kaitse ära! Bakterid paljunevad põletikulises koes ja tegutsevad lima vedeldajatena ning töötavad tervise kiire loomuliku taastamise nimel. Nende hävitamine võib kiirendada haigusnähtude taandumist, kuid suurendab riski korduvalt haigestuda.
Liighappeline limaskest on informaatoriks lima tekkele ja bakterite paljunemise vajadusele.
Põletike ravi
Tänapäeval kasutatakse põletike raviks mittehormonaalseid põletikuvastaseid aineid: diklofenac, ibuprofeen, paratsetamool jpt, mis pärsivad prostaglandiinide sünteesi läbi ensüümi tsüklooksügenaasi inhibeerimise. Prostaglandiinide sünteesi takistamine ravimitega viib ka tsütokiinide sünteesi vähenemisele ja põletikuliste kaitsemehhanismide pärssimisele. Inimene tajub seda valu kadumisega. Seetõttu võib niisuguseid valuvaigistava toimega ravimeid pidada tänuväärseteks, kuid nendele pikalt lootma jäädes nõrgestatakse immuunsüsteemi aina rohkem ja rohkem.
Veel võimsama toimega immuunsüsteemi pärssijad ehk põletikuvastased ained on hormoonid, millega ravi nimetatakse ka kahe teraga mõõgaks või skalpelliks sisearsti käes. Põletikunähte maha surudes võetakse ära immuunkaitse ja avatakse tee autoimmuunhaigustele, mida hiljem tuleb ravida sünteetiliste hormoonidega (medrool, prednisoloon, L-thyroxin, insuliin), sest organism ei suuda neid enam ise piisavalt toota.
Limaskestade põletikke on inimesed hakanud automaatselt pidama pisikutest põhjustatuteks. Kui kaela- või alaseljapiirkonnas on lihased valulikud ja arst ütleb, et seal on põletik, ei tule ometi keegi selle peale, et seda ravida antibiootikumidega. Soovitatakse rohkem liikuda, kehakaalu langetada, veejoomist suurendada, muuta elukorraldus selliseks, et põletik ja valu ära kaoks. Limaskestade haiguste puhul peaks olema loogika täpselt sama – elukorraldus ja toidulaud tuleks üle vaadata.
Antibiootikumid on ka tänapäeval elupäästjateks sel juhul, kui nõrgestunud organism ei suuda ise ainevahetust korrastada. Iga limaskesta põletik aga ei vaja antibakteriaalset ravi ja selle otsustajaks peab olema arst.
Kui soovitakse tõesti inimesi säästa üleravimise eest, peaksid ametnikud ja arstid kogu aeg levitama infot, et tavaliselt ei tee mitte pisikud haigeks, vaid eluviis. Laste tervis sõltub eelkõige vanemate teadlikkusest ja kodusest õhkkonnast.
Ravimifirmade huvi on inimesi haigustega hirmutada. Nende rahakott võimaldab seda teha igal pool ja igal ajal. Ravimiameti poolt arstidele saadetud kirjade sisu haigete inimesteni kahjuks ei jõua. Töö on küll tehtud ja paber ette näidata, aga tulemus suur null. Patsiendid ei tea sellest midagi.
Üks patsient pidas mind ebakompetentseks arstiks, kuna tema kerge kurguhaiguse tõttu ei soostunud ma talle antibiootikume välja kirjutama. Lugu lõppes ikkagi sellega, et ta nõudis need välja. Haigusest paranemist ei toimunud, see venis veelgi. Siis otsustas patsient pöörduda erakorralise meditsiini osakonda, kus kirjutati välja uus antibiootikumikuur. Ta kaebas endiselt kibedust kurgus. Neljandal nädalal pöördus ta tasulise eraarsti juurde, kes määras kolmandat korda antibiootikumikuuri. Lõpuks jõudis ta meie juurde tagasi, kaebas katkise suu, sügeleva naha ja tupeerituse pärast. Tema uriinis oli massiliselt pärmseeni, esinesid ka põiepõletikule iseloomulikud kaebused. Õnneks ei nõudnud ta enam uusi antibiootikume. Tema sisekeskkonna korrastamine võttis veel kolm nädalat aega ning tasakaal polnud saavutatud ka kuus kuud hiljem. Pärmseenest vabanemine ja normaalse mikrofloora taastamine soolestikus on pikk protsess.
Antibiootikumidega ravimine kahjustab kõige rohkem edaspidist elukvaliteeti ning sillutab teed autoimmuunhaigustele.
Autor: Riina Raudsik
Katkend pärineb perearst dr Riina Raudsiku raamatust “Energiakriis. Keha häirekell. Millest saavad haigused alguse?”
