Suure meediakäraga alustatud nõiajaht “alternatiivmeditsiini” vastu on leidnud juba uue järjekordse sihtmärgi – nüüd on doktor Riina Raudsiku teema ajanud paljud tagajalgadele. Sõna on teravalt võtnud Arstide Liidu juhatus, mitmed meedikud, sotsiaalministeeriumi esindajad, kes kõik on end upitanud autoriteedi positsioonile meditsiini puudutavates küsimustes otsustavat sõna ütlema, keelama ja käskima, pooma ja laskma.
Süüdistajad ja kontrollijad ei arvesta aga ühte määrava tähtsusega fakti – ajad on muutunud, elame nimelt ammu infomatsiooniajastul ja kellelgi ei ole informatsiooni monopoli, lisaks on küsitav süüdistajate sõltumatu objektiivsus ja nende vallatava informatsiooni kvaliteet, ehk siis kas nende poolel ikka on tõde ja õigus.
Tegutsetakse jõupositsioonilt ja vahendeid ei valita – dr Raudsiku raamatu “Energiakriis” vahele on raamatukogus isegi pandud elementaarset autoriõigust ja sõnavabadust rikkudes kontrollida soovijate “selgitavaid” tekste. Mis järgmiseks, keelame raaamatu? Tahtmatult tekib küsimus, miks nii suur hüsteeria, kelle huvides, qui bono? Rusikareegel tõe teadasaamiseks sellistel juhtudel on “follow the money” – jälita raha.
Riina Raudsikut on süüdistatud sajas surmapatus, tundub aga, et järjekordselt on tehtud palju kära eimillestki ja tegemist on süüdistusega “ohvriteta kuriteos”, ehk siis keda ei ole, on kannatanud. Dr Raudsiku kaitsele on tõusnud arvestatav hulk tema patsiente, mis on muidu suhteliselt ükskõikseteks ja passiivseteks peetavate eestlaste puhul erakordne. Miks siis ometi? Kas võib olla nii, et teise silmas pindu otsiv “peavoolumeditsiin” ei näe palki oma silmas?
Ära kahjusta!
Hippokratese poolt sõnastatud arstikunsti esimene põhireegel – ära kahjusta! – on eetiline doktriin. Tänapäeva modernsest meditsiinist suur osa ei vasta sellele doktriinile ja on seega ebaeetiline. Kui arst valib patsiendi raviks meetodi, mis on kahjustavam ja/või kallim mõnest muust sama või paremat tulemust andvast olemasolevast, siis on arst käitunud ebaeetiliselt. Olgu põhjuseks siis ebapädevus ja/või ahnusel põhinev omahuvi.
Kui miski muudetakse ahnusepõhiselt monopoolseks tööstuseks, olgu tegemist siis ravimiTÖÖSTUSEGA või meditsiiniTÖÖSTUSEGA, on ohus klient. Kuna ravimifirmad on siin, et teenida kasumit, siis nende ahnusel põhinev eesmärk – kasum iga hinnaga – tingib ahnusel põhinevad abinõud ja strateegia, sealhulgas soovi korrumpeerida ja indoktrineerida. Kui arstid on seeläbi muudetud kuulekateks ravimifirmade postiljonideks, siis on nad samas kahandatud ebapädevateks ja tervikut näha mittesuutvateks arstideks. Selline õpetatud ebapädevus võimaldab ravimifirmadel oma strateegiat ellu viia ning on lubanud sündida meditsiinil, mis suures osas põhineb valel paradigmal ja ebaeetilisel käitumisel.
Farmakoloogial ja radikaalsel kirurgial põhineva peavoolumeditsiiniga (mis, peab nõustuma, on võimeline aitama inimesi väga ja väga palju) kaasnevad kahjuks ka soovimatud kõrvalmõjud ehk iatrogeensed (arsti poolt põhjustatud) haigused ja surmad. Ravimifirmade poolt ajupestud arstide kahjulikkus on massiivne ja nn ametliku “teaduspõhise” allopaatilise meditsiini ohvrite arv on õõvastav:
Journal of Patient Safety poolt aastal 2013 avaldatud uuring näitas, et 210 000 kuni 440 000 USA-s igal aastal hospitaliseeritud patsientidest kannatas mingis vormis meditsiinisüsteemi poolse välditava kahjustamise all, mis aitas kaasa nende surmale. See teeb meditsiinilistest vigadest KOLMANDA surmapõhjuse südamehaiguste ja vähi järel.
Dr Mercola pakub veelgi suuremaid numbreid ja väidab, et diagnostika ja ravivead ning farmapreparaatide kõrval- ja koostoimed teevad teevad ametlikust meditsiinist SUURIMA surmade põhjustajaja USA-s.
Suur osa kahjustamisel on ravimifirmade keemiliste preparaatide kõrval- ja koostoimetel. Ravimiinfo poolt toodud statistika andmetel:
10 – 20% hospitaliseeritud patsientidest kannatab ravimite kõrvaltoimete all
0,2 – 2,9% surmajuhtumitest haiglates on põhjustatud ravimite koostoimetest
0,3 – 5% hospitaliseerimistest on tingitud ravimite kõrvaltoimetest
Allopaatilise “tavameditsiini” ohvreid on määratult palju, ometi ei näe me massimeedias samalaadset kampaaniat selle ristilöömiseks. Modernse meditsiini ajalool on tume pool, millest ei taheta avalikult rääkida. Siiani puudub konkreetne informatsioon dr Raudsiku poolt kahjustatud patsientide kohta, süüdistuseks on vaid hüpoteetiline ja samas põhjendamata (demagoogiline) väide, et tema nõuanded “…võivad ravi viivitada”. See ei ole ometi tõsiseltvõetav süüdistus!
Samas tean juhtumit, mille puhul kõrvetistega perearsti poole pöördunud noormees tegelikult efektiivselt surnuks “raviti” – selle asemel, et pakkuda nõuandeid dieedi ja elustiili muutmiseks, pakkusid ravimiusku tohtrid preparaati nimega Nexium, mille kahjulikud kõrvalmõjud olid maailmas juba üldtuntud ja mille suhtes oli alustatud sadu kohtuasju ja ravimiametid olid välja andnud hoiatusi. Käivitati noormehe tervise hävitamise iatrogeenne “surnud ring”. Aga noormehe aitamiseks oleks ülisuure tõenäosusega piisanud sellestsamast soodast.
Tuuli Jõesaar, äkki sooviksite kirjutada sellest nn peavoolumeditsiini puudutavast juhtumist (mis on vaid üks hoiatav näide, kuid samasugune raviskeem kahjustab patsiente massiliselt), tuleks väga huvitav ja hoiatav lugu! Reaalsed eksinud arstid, reaalne meditsiinisüsteemi poolt ajupestud arstide ignorantsuse ja hoolimatuse ohver, mitte mingi hüpoteetiline “mis kõik võib tulla” jama! Valgel arstikitlil on tumedaid plekke, mida eemaldada saab vaid hoolega pestes, mitte neid kosmeetiliselt varjates.
Autoriteetide langemise aeg
Raamatu “Pöörane äri” (“Funky business”) autorid Jonas Ridderstrale ja Kjell Nordström on kirjutanud: “Igaühele, kes rajab oma autoriteedi ajaloolisele informatsioonieelisele, esitatakse väljakutse – üksikisikute, organisatsioonide ja regioonide poolt, kellel on otsene juurdepääs samale informatsioonile. See on võimuvahetus. Võim kuulub nüüd rahvale.”
Tegelikkuses on väljakutse esitajad oma informatsioonivalikul vabamad ja ja neil on seetõttu informatsioonieelis seniste autoriteetide kivistunud dogmaatilise informatsiooni suhtes.
Veel kahekümnenda sajandi alguses oli farmakoloogial ja radikaalsel kirurgial põhinev allopaatiline meditsiin vaid üks paljude alternatiivsete ravisüsteemide hulgas. Allopaatilist meditsiini “peavooluks” monopoliseerida soovijad (loe: sellest kasusaajad) püüdsid seda eristada teistest ravipraktikatest, need teised alternatiivseteks tõrjuda ning tõstsid oma tõdede kaitsekilbiks ja mõõgaks teaduse. Teaduspõhisust serveeriti kui absoluutset tõde. Kahjuks on teadus on osutunud läbi ajaloo nii ekslikuks kui ka suure raha poolt manipuleerituks – nii on näiteks kuus suuremat ravimifirmat end viimasel paari aastal tunnistanud süüdi uringutulemuste otseses võltsimises.
Maailma tunnustatumaid meditsiiniuuringute usaldusväärsuse uurijaid John Ioannidis ja tema töögrupp on meta-uuringutega leidnud, et isegi kuni 90% kirjastatud meditsiinilisest uuringutest on oluliste vigadega ja ei ole seega usaldusväärsed.
Selle šokeeriva fakti valguses on silmnähtav, et “ametliku” meditsiini autoritaaridel ei ole tegelikult mingisugust alust pretendeerida tõe monopolile oma ürituses konkureerivaid ravipraktikaid maha suruda. Teaduspõhise absoluutse tõe kuulutamise alustalad meditsiinis on mädad, tegemist on müüdiga. Käibele on tulnud isegi termin “rämpsteadus” (crap science).
Ametlik organiseerunud meditsiin on oma huvide kaitseks nõiajahte alustanud ennegi, kuid mitte alati edukalt. Üheks näiteks on lugu allopaatilise meditsiini ristikäigust kiropraktikute vastu. USA-s üritas AMA (American Medical Association ehk sealne “Arstide Liit”) tõrjuda meditsiiniteenuste turult välja “soolapuhujatest ebateaduslikke” kiropraktikuid, pea kümneaastane kohtuvaidlus lõppes aastal 1987 kohtus AMA kaotajaks pooleks jäämisega. Tänaseks on kiropraktikutest saanud USA-s arvukuselt kolmas meditsiinieriala arstide ja hambaarstide järel. Kui arstid oleksid siis suutnud kiropraktikute ambitsiooni raviteenust pakkuda maha suruda, ei oleks meil tõenäoliselt praegu kogemust, et suurema osa seljavalude leevendamisel on olemas oluliselt efektiivsemad ravimeetodid, kui seda nn tavameditsiin pakkuda suutis ja suure tõenäosusega poleks meil praegu võimalust neid ravimeetodeid kasutada.
Praktika on tõe kriteerium. Ei tasu üritada monopoliseerida meditsiini kunstlikult vaid nn peavoolumeditsiini esindavate suurhaiglate kätte (mis on poliitikute ja haigekassa tegevus tänases Eestis), vaid võiks avada meditsiiniteenuste turu reaalsele konkurentsile ja lasta patsientidel valida ja otsustada ning siiis on näha, milliseid ravimeetodeid kasutava arsti ooteruum saab rahvast rohkem täis olema ja millise arsti ooteruumis valitseb tühjus.
Autoritaarselt positsioonilt süsteemi kaitsvaid demagoogilisi dogmasid kuulutavad sõnavõtjad peaksid praegusel informatsiooniajastul olema väga-väga ettevaatlikud. Eelpoolmainitud Jonas ja Kjell on kirjutanud: “Totaalne läbipaistvus koorib südametunnistuseta isikud paljaks. Inimesed ja organisatsioonid, kes seda ei mõista, võivad vabalt end leida tõstetuna kuulsuse hallist häbi saali.”
Autor: Andres Lindmäe, arst
Kuula Andres Lindmäed ka Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” (2.03.2014)
