Tihtipeale arvame, et armastus on seotud teise inimesega. Et tema sütitab meis armastuseleegi ja samamoodi saab selle ka kustutada. Oleme tõenäoliselt kõik arvanud, et partner muudab meid "tervikuks" ja abikaasa on meie "teine pool". Tegelikult on armastus aga kogu aeg olemas, olemata sõltuv kellestki teisest peale meie endi.
Sageli teeme vea, uskudes, et armastus, mida tunneme, kuulub ühele erilisele inimesele. Omas südames usume eksklikult, et see inimene põhjustab armastuse, mida me tunneme, ja selle asemel, et jääda avatuks lõpmatuse suuremale embusele, koondame oma teadveloleku sellele ühele inimesele. Me suuname oma kitsa armastuseriba temale, isikustades armastuse ja uskudes, et meie kiindumuse objekt on vastutav armunud oleku eest, mida me sel hetkel tunneme.Seda tehes loome aga eraldatuse, projektsiooni ja vajaduse, sest kui keegi on vastutav, et me tajume neid õndsalikke tundeid, siis ilma selle inimeseta oleme paljaks riisutud, kadunud ja poolikud.
