Sageli teeme vea, uskudes, et armastus, mida tunneme, kuulub ühele erilisele inimesele. Omas südames usume eksklikult, et see inimene põhjustab armastuse, mida me tunneme, ja selle asemel, et jääda avatuks lõpmatuse suuremale embusele, koondame oma teadveloleku sellele ühele inimesele. Me suuname oma kitsa armastuseriba temale, isikustades armastuse ja uskudes, et meie kiindumuse objekt on vastutav armunud oleku eest, mida me sel hetkel tunneme.
Seda tehes loome aga eraldatuse, projektsiooni ja vajaduse, sest kui keegi on vastutav, et me tajume neid õndsalikke tundeid, siis ilma selle inimeseta oleme paljaks riisutud, kadunud ja poolikud. Nõnda tärkab vajadus ja peagi hakkame vajadust eksklikult pidama armastuseks, uskudes, et on loomulik vajada kedagi – tõepoolest uskudes, et armastuse põhiloomuseks ongi vajadus.
See tohutu viga põhjustab meie elus palju kannatusi, sest me ehitame oma armastuse liivalossi, pannes sellesse kogu energia, elujõu ja tähelepanu ning suunates kõik oma armastatavad mõtted selle ühe kujuteldava objekti poole. Aga nagu kõikide liivalossidega, ükskõik kui hästi me neid ei ehita, mõne aja pärast tallab paratamatult keegi nad puruks või tuleb lihtsalt tõusulaine ja uhub need minema.
Armastus ei sõltu kellestki teisest
“See ei ole tõeline armastus, ei või seda kunagi olla. Teie armastus ja õnn ei sõltu kellestki “väljaspool”. Kui te usute, et teie rõõm tuleneb ehitatud liivalossist, siis pole see nii. Liivaloss on teie rõõmu väljendus, mitte selle põhjus,” kirjutab enesetervendamise meetodi Rännaku looja ja mitmete rahvusvaheliste bestsellerite autor Brandon Bays oma raamatus “Vabadus On”.
Sageli on nii, et tunneme elus kellegi või millegi mõjul avanemist, alandlikkust või aukartust, ja tahame seda hetke peatada, alles hoida. Me oletame, et inimene, kellega me olime, põhjustas niisuguse tunde tärkamise, ja me hakkame neid kalliks pidama. See on nii, nagu oleks Cupido nool läbistanud meie südame ja hakkame narruseni armastama ja ihaldama esimest objekti, mida näeme. Selle algse vea tõttu hakkame ihkama olla oma “armastatuga”, veeta tema seltsis rohkem aega, lootuses taas”tabatud” saada. Ja kui “tabamus” ei ole otsekohe ilmne, tunneme et oleme millestki ilma jäänud.
Selle asemel et tunnistada, et teine inimene ei saa olla vastutav selle eest, mida meie tunneme ja et see on algusest peale viga olnud, me kruvime oma ootused üles. Igatsus muutub tugevamaks ja vajadus armastuse järele aina kasvab. Me püüame seda korrata, taasluua, vangistada, uuesti juhtuma panna. Hakkame tundma tühjust,üksildust ja vajadust. Seepärast, ükskõik kui kaua me tolle teise inimese seltsis viibime, tunneme miskipärast end siiski üksiku ja eraldatuna. Me igatseme kõikehaaravat armastust, kuid jääme kinni sõltuvuse lõksu: tahtes, himustades, oodates oma järgmist kiindumust.
Ammutamata jõud peletab eemale
Meie vajadus muutub jõuks, mis peletab teised inimesed eemale. Sest kuidas saaks keegi teine täita tühimikku meie sees? Kuidas saaks keegi teine võtta endale tohutu vastutuse, olemaks meie armastuse katalüsaatoriks ja tõukejõuks? Ja siis, kui meie vajadus armastuse järele peletab teised eemale, tunneme pettumust, vimma ja süüdistame kõiki.
Mõnikord räägivad abielus inimesed oma elukaaslasest kui oma “teisest poolest”. Kuidas saab keegi teine teid täielikuks teha? Me paneme teise inimese õlule koorma, kui teeme ta vastutavaks oma vajaduste täitmise eest. Meie vajadustel pole teise inimesega midagi tegemist. Tugevalt võib tekkida äng, mis ütleb, et partneril on nii tugev armastuse, läheduse, tähelepanu ja õrnuse vajadus, et ükskõik, mida teine ka ei teeks, sellest ei ole ikka küllalt. Ja see peletab partneri eemale, suurendades esimese vajadust armastuse ja läheduse järgi veelgi.
Vajadus on eemalepeletav jõud, millel ei ole midagi tegemist armastusega. Tõsiasi on, et mitte keegi teine ei saa meid täielikuks teha ega anda meile armastust, mida igatseme. Sest armastust ei saa anda ega vastu võtta. See on ookean, mida saab kogeda. See on lõpmatu embus, milles võite rõõmsalt tantsida koos kellegi teisega, kuid mitte keegi ei saa seda teile anda. Taoline kujuteldav energeetiline nabanöör seob meid ebetervelt ja hoiab meid vastastikuses sõltuvuses.
Võti armastusse on täielik alistumine
Kui asi puutub armastusse, siis ei saa olla midagi poolikut. Te kas langete sellesse täielikult või rabelete lõputult. Armastus lihtsalt nõuab teist kõik. Ei ole nii, et võite öelda: “Oh, ma annan endast just nii palju ja mitte rohkem”. See osa, mida te tagasi hoiate, hakkab elama omaenda elu; see hakkab valutama ja hoiab teid lahus lõpmatuse määratusuurest ookeanist ning igatseb pidevalt selle terviklikkuse järele.
Ainus tee armastuse sisse on alistuda sellele täielikult. Peab olema valmisolek pakkuda ennast täienisti, nii et kõik on täies alastuses. Kaasa arvatud ka niinimetatud varjatud osad, mille üle te kuigi uhked ei ole. Peab olema valmisolek paljastada isegi neid osi, mis on hirmul, ahned, himustavad, ebakindlad, vääritud, vihased, hirmunud, armukadedad, raevutsevad – arm tahab teist kõike tervenisti, head, halba ja erapooletut. Kogeda tõelist armastust tähendab pakkuda talle viimast kui raasu oma olemisest.
Paljude jaoks meist on isegi mõte enda avamisest ja tervenisti armastuse ees paljastamisest hirmutav väljavaade. Sageli ei paljasta me isegi endale tõde oma valu kohta. Armastus ja paljastamine käivad aga käsikäes. On nii palju inimesi, kes armastuse jõu määratust tundes tõrguvad selle vastu ja sulgevad osa endast, otsekui kaitstes ennast armastuse intensiivsuse eest. Aga kui nad sulevad end armastuse ees, järgneb eraldumine elust ja selle tulemuseks võib olla tuimus: tuimus emotsioonide ja kogu elu vastu ning suutmatus leida teed tagasi armastuse juurde.
Tervenemiseks on vaja aktsepteerimist
Et kogeda tõelist armastust, peab olema valmisolek lasta oma südamel tuhat korda murduda. Kui lasete endal minna selle sisse, muutub südamevalu armastuseks. Siis saadakse aru, et armastus ei ole isiklik armastus, vaid kõikjalolev armastuseväli, mis läbistab tervet elu. Selle embus on lõppematu, lõputu ja täielik. Ja selles armastuses puhkate täielikus lõpetatuses, täielikus rahus, hõljuvas vabaduses. Teie ise olete armastus.
Lõputu armastuse kogemiseks peab esmalt olema armastus enese vastu ja see tähendab, et tervitate iga osa endast avalikult, täieliku aktsepteerimisega. Ainult siis võib alata tervenemine igas elu valdkonnas. Armastuses on kõik teretulnud. Armastus ei ole pirtsakas ega valiv – see armastab absoluutselt kõike.
Kõik, mida te tagasi hoiate, tekitab eraldatust. Kõik, mille te pakute armu meelevalda, muudetakse aga armastuseks. Armastus enda vastu juhib teid armastuse ookeani. Jõgi voolab merre ja kõik surnud oksaraod, mida see kannab, lahustuvad ja saavad osaks ookeanist. Armastus on embus, mis on lõpmatu. See on piirideta embus, mis on universumi struktuuriks, ja seda ei saa jaotada inimese mõõtude järgi portsjoniteks, sest see on kõikjal.
Vajadus ja armastus on kaks eri asja
Armukadedusel ja armastusel ei ole teineteisega midagi tegemist. Armukadedus on vajadus ning vajaduse ja armastuse vahel on tohutu erinevus. Armastus peab olema nii suur, et inimene saaks jagu oma armukadedusest.
Armastama peab vabalt, avatud südame ja avatud käega. Armastust peab kohtlema nagu habrast linnukest, kes tuleb sind rõõmustama, istudes su peopesale. Ei saa kätt rusikasse pigistada, sest see litsub linnukese puruks. Ei, armastus lihtsalt nõuab usaldust. Linnukese peab laskma vabaks, et ta saaks lennata kõrgele, ja kui ta ei tule tagasi, siis polnudki ta sinu oma. Aga kui ta su juurde tagasi tuleb, siis niikaua kui käsi jääb avatuks, on ta igavesti sinu oma. Seda tunnet ei saa omada, sellest võib ainult rõõmu tunda, selles puhata ja olla sellest õnnistatud ning ülendatud. Arvestama peab ka sellega, et selle sees inimesed tulevad ja lähevad.
“Ma ei ole nõus piirduma mingi kitsa, ahistava ideega, et armastus on ainult ühe hinge jaoks. Mina kogen armastust kui kõike embavat ookeani,” ütleb Brandon Bays. See aga ei tähenda, et me peaksime end kuidagi tagasi hoidma. Vastupidi, me võime turvaliselt armastada: kogu südamest, pillavalt, taltsutamatult, täielikult ja tormiliselt. Avastada, et see “mina”, see olemuslik armastus, mis me kõik oleme, jääb kogu aeg terviklikuks.
“Aeg-ajalt kerkib minu jaoks päevakorda kiindumine. Pärast mõnda aega kestnud lahusolekut tekib minus ikka veel mingi füüsiline igatsus olla oma armastatud kaaslase juures. Siis võtan ma aja maha ja asun vabastama kiindumuse köidikuid ning rohkem avanema embusse. Ma ei taha, et mingisugunegi vajadus tuleks ja määriks minu armastuse,” kirjutab Bays avameelselt.
Jätke vajadus ja kiindumine mängust välja
Armastada peaks laskma endal sügavalt ja hästi: ainult jätke vajadus ja kiindumine mängust välja. Tõelises armastuses ei või olla mingisugust omandiõigust, sest armastust ei saa võita, ära teenida, omada või nõuda.
Mis oleks, kui te lihtsalt rõõmustaksite partneri olemasolu üle ja tunneksite õnnistust, et teid ei vajata? Mis oleks, kui te tunneksite end täielikult, lõplikult vabana, armastusest ümbritsetuna ja õnnelikuna, et saate elu jagada oma partneriga, tunnistades samal ajal täiel määral, et ta ei saa anda teile mitte midagi muud kui suunata teid sügavamale teie enda armastuskogemusse?
Armastada tähendab elada teadmatuses, kas järgmisel hetkel teine on veel kohal või mitte. Ja too armastuse kõikehõlmav embus on nii täielikult täielik, et kui elu teilt partneri ära viib, avastate, et teie terviklikkus pole vähimalgi määral muutunud. Selle suurus ei ole vähem suur ja täielikkus vähem täielik.
Armastada tähendab alistuda täielikult praegusele hetkele.
Armastus lihtsalt on.
See on Armastus, kes on väärt, et temaga abielluda.
Autor: Getter Orusalu
Vaata Brandon Baysi raamatu “Vabadus on” kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
Kuula ka Brandon Baysi intervjuud Alkeemia Akadeemia sündmuselt Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
