"Mul oli kunagi üks austaja, kes mind hommikust õhtuni taevani kiitis. Tema meelest olin ma täiuslik naine - tegin hästi süüa, viskasin head nalja, olin intelligentne, käisin stiilselt riides jne. Samal ajal aga meeldis mulle üks teine mees - mees, kes kiitustega nii helde polnud, pigem vastupidi. Ei leidunud asja, mille kallal ta poleks võtnud. Küll ma tegevat süüa tema jaoks võõrast toorainest, minu teadmised polevat ka piisavad ja üldse olen liiga intensiivne ja tüütu", kirjutas Kadri Luik raamatus"Julgus mõelda, julgus öelda 3".
Kui keegi sulle meeldib, siis loomulikult püüad aina enam tema meele järele olla. See on vale, aga inimlik. Ja nii ma siis üritasingi mahutada end selle inimese raamidesse, kes tegeles päevast päeva uute vigade otsimisega.Ma ei saa öelda, et see suhtlus oleks toimunud vaid minupoolselt initsiatiivil.
