Kas pole kummaline, et nii pea kui inimene sünnib siia maailma, hakkab ta täisväärtuslikust armastusest järk-järgult kaugenema. On kindlasti erandlikke peresid, kus last osatakse kasvatada viisil, kus soojus, tähelepanu, mõistmine ja armastus on olemas, kuid see on pigem harv nähe. Segadust ja valesid uskumusi pakub ohtralt lisaks veel ühiskond - traditsioonid, religioon ja kombed.
Vanemad, kes on aga armastusest ise ilma jäänud, ei oska seda õigel ja turvalisel viisil pakkuda ka oma lastele. Kasvamisel tekib kihte südame ümber aina enam ja täiskasvanuikka jõudes on neid kihte juba nii palju, et raske on arusaada, mis see armastus üldse on. Ent alateadlik igatsus tõelise armastuse ja läheduse järgi kriibib südames.
