Armastus kui haigus
Ameerika psühholoog Dorothy Tennow kirjeldas oma raamatus “Armastus ja armumine” kirglikku romantilist armastust kui bioloogilist mehhanismi, mis andis meie eellastele lisaks paljunemissoovile ka vajaduse koos lapsi kasvatada. Tennow ei pea “armunud olemist” tõeliseks armastuseks, vaid pigem haigusseisundiks, millel on järgmised sümptomid:
– Oma armastusele objektile mõtlemine ja temast unistamine, mis ei lase rahulikult töö ja igapäevatoimingutega tegeleda.
– Terav, haiglane vajadus objekti vastastikuste tunnete järele.
– Eufooria vastastikkuse korral.
– Keskendatus oma armastuse objektile paneb inimese ignoreerima oma kohustusi ja probleeme.
– Oma armastuse objekti moonutatud tajumine, mis sarnaneb haiglase sonimisega. Seejuures ülistatakse objekti positiivseid omadusi ning eiratakse negatiivseid.
– Seksuaalne iha objekti vastu.
Tennow rõhutas, et kuigi armumine ja lihtne soov seksida ei ole üks ja sama, ei eksisteeri armumist ilma seksuaalse ihata, kuna viimasel armumine rajanebki.
Armumise vastu on vaid kaks tõhusat ravimit. Üheks neist on objektiga kontakti lõpetamine. Teiseks on suhte alustamine. “Haiglase armumise” eripärasuseks on selle lühiajalisus – see kaob enamasti 1-4 aasta möödudes.
Armastus kui keemia
Väga paljudes uurimustöödes lähenetakse armastusele hoopis füsioloogilisest vaatevinklist – teadlasi huvitab, missugused biokeemilised protsessid aitavad kaasa romantiliste tunnete tekkimisele. Nii selgus, et mõned hormoonid ning ained seostuvad just armumisega.
Fenüületüülamiin – aine, mis toodetakse vähestes kogustes ajus. Toimelt sarnaneb kokaiini või teiste stimuleerivate narkootikumidega. Tekitab erutuse ja seksuaalse iha. Kahjuks on fenüületüülamiini toime lühiajaline ning mõne aja möödudes ei tekita armastatu nägemine enam samasugust “keemilist reaktsiooni”.
Oksütotsiin – hormoon, mis tekitab inimeste vahelist usalduse-, empaatia-, ja armumise tunnet ning mõjutab suguorganeid. Lisaks eeltoodule aitab hormoon võidelda stressi vastu. Tema tase tõuseb, kui me suhtleme lähedaste inimestega. Oksütotsiin aitab armastust säilitada siis, kui fenüületüülamiini mõju on muutunud liiga nõrgaks.
Armastus kui kolmnurk
Zick Rubin on välja pakkunud omapärase lähenemise. Nimelt on armastus omapärane kombinatsioon, mis koosneb kolmest elemendist: kiindumusest, hoolitsusest ja intiimsusest.
Kiindumus on psühholoogi seletuse järgi vajadus hoolitsuse, heakskiidu ja füüsilise kontakti järele. Siia alla kuulub näiteks kallimale oma muredest rääkimise soov. Hoolitsus on kallima vajaduste ja õnne pärast muretsemine, enda vajaduste ignoreerimine. Intiimsus tähendab ühiseid mõtteid, tundeid ja soove, mis kahte inimest ühendavad. Mida suurem on intiimsus, seda rohkem teineteist usaldatakse.
Rubin on koostanud nende kolme komponendi alusel erilised skaalad, mis aitavad sõna otseses mõttes armastust “mõõta”.
Armastus kui palett
Psühholoog John Alan Lee ei keskendunud oma raamatus “Armastuse värvid” armastuse olemuse seletamisele, vaid vaatles hoopis armastuse liike, võrreldes armastust värvidega.Värvipalett koosneb kolmest põhivärvist, nii ka armastuses on kolm põhistiili. Nimed on neil ilusad, kreekapärased: Eros, Ludus ja Storge.
Eros – erootiline armastus ideaalse inimese vastu.
Ludus – mänguline armastus.
Storge – sõbralik armastus ilma kireta.
Analoogiliselt paletiga väitis Lee, et põhivärve kombineerides saab lisavärve. Selle tulemusena sai ta üheksa armastuse eriliiki. Näiteks segades Erost Ludusega saadakse Mania, maniakaalne armastus, Ludust ja Storget saadakse Pragma, praktiline armastus. Erose ja Storge kombinatsioonist sai Agape ehk altruistlik, ohvrimeelne armastus.
Kahjuks seisneb kõigi nende teooriate sarnasus selles, et reaalses elus on neid peaaegu võimatu kasutada: iga paari armastus on unikaalne. Samas on võimalik luua oma teooria, mis on teie jaoks ideaalne.
