Monogaamia on isastele imetajatele üsna kulukas. Vaid väheste liikide isased suudavad oma kaaslasele truud olla ja tema eest pidevalt hoolitseda.
Ühe kindla partneri eelistamine võis evolutsioonis tekkida emaste vähesuse tõttu. Samuti aitas see isastel kaitsta oma järglasi teiste isasloomade eest.
Inimühiskonnas muudab monogaamia naiste ja laste elu turvalisemaks, kuid selle tekkimise bioloogiline mehhanism on siiani selgusetu.
Bonni ülikooli teadlane René Hurlemann palus pikka aega vabaabielus olnud heteroseksuaalsetel meestel hinnata oma elukaaslaste, tuttavate ja võhivõõraste naiste veetlevust. Seejärel piserdati katsealustele ninna oksütotsiini ja paluti uuesti fotosid vaadata. Oksütotsiini mõju all hindasid mehed kõrgemalt oma elukaaslast, kuid mitte teisi naisi.
Ajukuvamine näitas, et oksütotsiin aktiveeris aju piirkondi, mis on seotud tasustuse ja heaolutundega. Samad ajuosad kontrollivad ka narkosõltuvuse teket.
Nii võibki oksütotsiinil olla paarisuhete püsimises oluline roll. Pikaajalises suhtes olemine suurendab keha oksütotsiinitaset, see oma omakorda tekitab rahulolu, kui aega veedetakse oma partneriga. Tekib olukord, kus inimene on oma armastatust sõltuvuses.
“Paarisuhte püsimise mehhanism sarnaneb narkootikumi toimimisele. Mõlemal juhul soovivad inimesed suurendada rahuolu ja stimuleerida aju tasustussüsteemi,” selgitas Hurlemann. Uurija sõnul tekib suhte lõppemisel tihti depressioon, sest keha oksütotsiinitase langeb ning seetõttu tekivad võõrutusnähud
Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.
Autor: Piret Pappel
Allikas: www.novaator.ee
