Kui mu naine on mulle ülekohut teinud ja on südamest vabandanud ja andestust palunud, on mul kaks võimalust: otsida õiglust või andestada. Kui ma ihkan õiglust ja otsin võimalusi talle tagasi teha, panen ma end kohtuniku rolli ja kohtlen teda kui kohtualust. Kuid kui ma tõepoolest andestan, saame taas lähedased olla. Armastus andestab.
Mind hämmastab ikka ja jälle, kui paljud inimesed rikuvad oma tänase päeva minevikus toimunu tõttu ära. Nad tirivad eilsed vead tänasesse ja mürgitavad sellega potentsiaalselt toreda päeva. „Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid. Ma ei suuda seda unustada. Sa ei saa üldse aru, kui väga sa mulle haiget tegid. Kuidas sa üldse suudad seal nii rahuloleva näoga istuda, teades, kuidas sa mind kohelnud oled? Sa peaks praegu käpuli roomama ja andestust paluma. Aga ma ei kujuta ette, kas ma sulle ealeski andestada suudan.“ Need pole mitte armastuse, vaid kibestumise, pahakspanu ja kättemaksu sõnad.
Minevikus tehtud vead tuleks jätta eilsesse päeva. Jah, nii juhtus. Jah, see tegi haiget. Ja võimalik, et see teeb senimaani haiget – aga teine on oma viga tunnistanud ja andestust palunud. Minevikku kustutada ei saa, kuid me saame selle selja taha jätta. Me saame valida elu tänases, vabana eilsetest vigadest ja eksimustest.
Andestus pole pelgalt tunne, vaid see on otsus. See on võimalus näidata halastust, mitte jäädagi süüdistama süüdiolijat. Andestus on armastusavaldus. „Ma armastan sind. Ma hoolin sinust ja ma andestan sulle. Mis sest, et mu valu pole täielikult möödunud, kuid ma ei lase juhtunul meie vahele tulla. Loodetavasti me õpime sellest kogemusest. Sa pole seepärast halb, et sa käitusid tookord halvasti. Sa oled mu naine ja me saame sellega koos hakkama.“ Need on headuse keeles väljendatud tunnustussõnad.
Allikas: Gary Chapman ja Randy Southern „Armastuse viis keelt meestele“, kirjastus Pilgrim
