Ajan telefonis juttu oma sõbranna Emilyga. Ta on sügavamõtteline inimene. „Ütle midagi elutarka ärevuse kohta,“ nõuan ma. „Ärevus pole hea tunne,“ vastab Emily kuivalt. Ma teadsin, et võin loota selle peale, et ta jõuab asja tuumani. „Mõtle positiivselt,“ käin ma peale. „Kuidas ärevus sind aidanud on? Anna mulle mõni konkreetne näide.“ „Kui ma raha teemal ärevaks muutun, aitab ärevus mul end asjade vältimisest läbi närida,“ märgib Emily. „Seega asun ma tööle. Õigel ajal ärevaks muutumine aitab mul vaevadest pääseda.“
Kuigi mitte keegi ei naudi ärevust, võib ärevuse kogemine meid kaitsta ja aidata meie elu säästa. Täpselt nii, nagu füüsiline valu käsib meil käed tulest välja tõmmata, sunnib hirm – pärast seda, kui me korra juba põletada saime – järgmisel korral meid tulega ettevaatlikumalt ümber käima. Ärevuse esile kutsutud „võitle või põgene“-reaktsioon võib päästa meie elu – seda siis, kui kõige targem tegutsemisviis peaks käesoleva ohu tingimustes olema kas võitlemine või põgenemine.Ärevus on hoiatav märk, mis võib sind millegi rumala tegemisest säästa.
