Enesekaitseks on sul harjumus ärevusest parimal juhul mitte välja teha ja halvimal juhul ärevust hukka mõista. Kuna sa oled ilma jäetud vahenditest, mis õpetavad sind liikuma oma ebamugavustunde suunas, ja olles väljapoole orienteeritud kultuuri mõju all – kus su eneseväärtustamine sõltub välistest teguritest nagu välimus, karjäär, rahalised vahendid ja saavutused –, oled sa arendanud endas välja harjumuse püüelda millegi välispidise poole, mis su mõtted kõrvale viiks või valu tuimestaks. Sa võid tegeleda väliste sõltuvustega, nagu digitaalsed vahendid, ostunauding, narkootikumid, või selliste tegevustega nagu guugeldamine, Facebookis olemine, töö, edusammud, karjääriredelist ülesronimine, või siis sisemiste kõrvalejuhtijatega, nagu mure ja pealetükkivad mõtted. Sa tahad nii meeleheitlikult vältida seda „olemise fundamentaalset pidetust“, nagu ütleb Pema Chödrön, osutades inimeseks olemise põhilisele aspektile, mis tundub olevat kontrolli alt väljas, kuna teab, et meie elu on läbi imbunud pidevast muutumisest ja kaotusest.
See pidetus on kurbus, mida sa tunned aja möödumise pärast, teades, et elu on alati muutumises. See pidetus on hirm suurte tunnete ees, sest keegi pole sulle õpetanud, kuidas nendega heatahtlikult käituda. See pidetus on nimetu hirm, kurbus ja kartus, mis kaasnevad sageli ärevusega. Sind on kasvatatud kultuuriruumis, mis on varustanud sind uskumusega, et vastused on „kuskil seal“ ning seetõttu haarad sa loomulikult välispidist, et eemale tõrjuda seda ebameeldivat tunnet oma sisemaailmas.
Aga kui sa leiad endas julguse pöörduda sissepoole, olla uudishimulik labürintide ja koobaste suhtes, millest koosneb su sisemaailm, siis muutub kõik. Sa avastad, et ärevus võib olla sinu elus, aga ei pea seda määratlema. Sulle pole määratud ärevus, sulle on määratud meelerahu. Sulle pole määratud piiritlemine, sulle on määratud avardumine. Sulle pole määratud kaotuse, tühjuse ja üksinduse tundmine, vaid sa oled määratud tundma end sihikindla ja ühendatuna. Sind ei määratle su väljakutsed, vaid see, kuidas sa nendega arened ja saad enda tasakaalukamaks versiooniks, kus su nõrkustest saavad su tugevused ning nendest asjadest, mis sulle on kõige rohkem meelehärmi valmistanud, saavad sinu suurimad kingitused.
Su sees elab universumisuurune raamatukogu ja ootab, et sa istuksid hämara valguse käes vaikses nurgataguses ja avastaksid selle sisu. Kas sa oled valmis sisse astuma, loobuma paljust, mida oled omandanud, ja selle asemel õppima põhilisi elu ja suhete printsiipe, mis muudavad täiesti su arusaamist endast ja maailmast? Kas sa oled valmis reisima läbi oma nelja valla – keha, mõistus, süda ja hing –, et tähele panna neid sõnumeid, mis neis kõigis elavad? Kui nii, siis võta mu käest kinni ja hakkame pihta.
Ärevus ja selle sõnumid
Ärevus on tunne, mis sisaldab hirmu, ärritust või aimdust, mis on seotud ohuga, mida pole käesoleval hetkel olemas. Seda saab määratleda ka kui üldist ja läbivat ebamugavustunnet ilma konkreetse allikata. Ärevus, mida võib tunda kehaliselt, on vaimne seisund, mis hoiab oma vange ebaproduktiivse ja hirmul põhineva mõtlemise lõksus. Ärevus hoiab sind väga valvsana ja selle tuum on uskumus, et sinuga pole kõik korras, et kunagi pole kõik korras ja et sul pole turvaline füüsiliselt, emotsionaalselt ja/või spirituaalselt. Ärevus ja usaldus välistavad teineteist.
Ärevus on populaarne diagnoos. Peaaegu kõik inimesed, keda ma tunnen ja keda on uuritud peavoolu meditsiinilises ja psühholoogilises süsteemis, on saanud diagnoosiks üldise ärevushäire. Ja asi pole selles, nagu poleks peavoolu arstidel ja terapeutidel õigus: enamik inimesi tõepoolest kannatab ärevuse all ning ametlik kriteerium, mille alusel määratakse ärevushäiret vaimsete häirete käsiraamatus (psühholoogiaringkondades tuntud kui DSM), on väga lähedal minu definitsioonile. Ma nõustun psühholoogias aktsepteeritud definitsiooniga ärevuse kohta, aga erinevus on selles, kuidas mina seda mõistan ja sellega töötan. Nagu ma mainisin, ei näe ma ärevust üldse kui „häiret“, sest viidates sellele kui häirele sildistame end „probleemiga“ ning me ei tunne ära head võimalust suhtuda ärevusse austusega. Kui suhtume ärevusse kui tõendisse selle kohta, et midagi on „valesti“, siis lähevad meil kaduma tarkus, metafoorid ja arenguvõimalused, mis selle sümptomites peituvad.
Arusaamine ärevuse positiivsest funktsioonist ajaloo vältel võib hõlbustada vaatenurga muutust: ärevusest lahtisaamise soov asendub uudishimuga. Ärevus on alati olnud sõnumitooja, aga sõnumid on muutunud ajaga ning inimeseti. Näiteks valvelolek metsas, kus võib käänaku taga kohata tiigrit, oli kunagi inimestele väga kasulik. Kogukondades olid tundlikud inimesed häälestunud peentele nüanssidele, mis osutasid reaalsele ohule: rohu kerge liikumine, temperatuuri muutus, peaaegu kuuldamatu heli. Ärevuse teadete kuulamine ja tähelepanemine oli elu ja surma küsimus.
Praegu on probleem selles, et kui tegelikult pole järgmise käänaku taga tiigrit, seostavad tänapäeva inimesed oma ärevust peaaegu millega tahes ja nimetavad seda siis intuitsiooniks. Justkui osa psüühest, mis arenes ohule eriti vastuvõetavaks – võitle või põgene reaktsioon – ei tea, mida endaga peale hakata. Kuna selle esmane töö on ära võetud, liigub see nüüd viimase vastupanu rajale ja see näeb sageli välja nii, nagu uuritaks sisemist silmapiiri, kas seal pole ohtu. Kas ma olen koos õige partneriga? (Kas armastus on turvaline?) Kas ma teen kellelegi haiget? (Kas mul on turvaline?) Kas mul on piisavalt raha? (Kas ma olen kaitstud?) Kas mul on parandamatu haigus? (Kas elu on turvaline?) Me kohtame neidsamu küsimusi sellesama hoiakuga – elu või surm –, mis hoidsid meid elus džunglis või metsikus looduses ning see tundub nagu häire ja paanika. Aga me oleme uues ajastus ja see ürgne häiresüsteem, mis meid kunagi väga hästi teenis, vajab kaasajastamist ja ümberorienteerimist nii, et me ei projitseeri ärevust teistele, endale ja maailmale. Kui miljonid inimesed üle kogu maailma kannatavad ärevuse all, siis peaksime ka ülemaailmselt aru saama, et meie sees on võimas kutse areneda inimestena uues suunas.
