Paljud meist on keha otsesest füüsilisest kogemisest võõrandunud. Sel on mitmeid põhjusi. Me ei tee enam selliseid töid, mille käigus seda kasutama peaks - välja arvatud silmi ja sõrmeotsi. Meie töö vajab vaimujõudu ja organiseerimisoskust, kuid mitte kehalist pingutust. Kui me keha ei kasuta, ei tunneta me seda. Seega võõrandume ka loodusest. Me ise oleme loodus. Meil on looma kehalised vajadused ja instinktid. Ent paljud meie seast elavad tohutus linnakeskkonnas, kus domineerivaks on asfaltteed, terasest ja klaasist kontorihooned, neoonvalgus, mobiilihelin ning liiklusmüra. Võõrandumine looduslikust keskkonnast on võõrandumine loodusest iseendas, eriti just selle kehalisest poolest. Liidame sellele aina suureneva sõltuvuse arvutitest. Mis puudutab võõrandumist, siis arvutiekraani vahtimine on selle äärmuslik vorm. Peale mõnd tundi hiirega klõbistamist tõuseme küberruumist pinnale, vedelikupuuduses, kangestunud kehaga, emotsioonidest võõrandunud ja vahetutest tajukogemustest kaugenenud.
Kehast võõrandumise peamiseks põhjuseks võib olla kirjaoskus. Seda on kirjeldanud etnoloog Ellen Dissanayake: “Kirjaoskus (mitte tehnoloogiline areng) on see, mis nüüdisaegset inimest kõige rohkem muistsest inimesest eristab.” Eitamata lugemise ja kirjutamisega kaasnevaid eelised ning alahindamata loogika ja kriitilise mõtlemise väärtust, tasub siiski meeles pidada, et kirjaoskusel on oma hind. Haritud mõtlemine eelistab abstraktselt arutleda, kategooriateks liigitada, analüüsida ning üldistada.
