Kehast võõrandumise peamiseks põhjuseks võib olla kirjaoskus. Seda on kirjeldanud etnoloog Ellen Dissanayake: “Kirjaoskus (mitte tehnoloogiline areng) on see, mis nüüdisaegset inimest kõige rohkem muistsest inimesest eristab.” Eitamata lugemise ja kirjutamisega kaasnevaid eelised ning alahindamata loogika ja kriitilise mõtlemise väärtust, tasub siiski meeles pidada, et kirjaoskusel on oma hind. Haritud mõtlemine eelistab abstraktselt arutleda, kategooriateks liigitada, analüüsida ning üldistada. Kuid kõik see viib meid üldjuhul vahetust kogemusest eemale – me soovime kõige suhtes distantsi hoida, et seda tunnetuslikult uurida. Haridus eelistab mõtteid ja sõnu kehale ja tajudele. Ent vaadake väikelast: nägemine, kuulmine, puudutus ja tajumine on pidevad huvi ja imestuse allikad!
Negatiivsed arvamused keha suhtes, mille alla kuuluvad ka religioossed ettekirjutused soorollide ja seksi kohta, sellega liituv linna-eluga kaasnev kehalisest kogemusest võõrandumine, töised nõudmised ning infotehnoloogiale toetumine on viinud sinnani, et kehateadlikkus on muutunud tervisliku ja tulemusliku elu elamisel eriti oluliseks. Buddha neli teadlikkuse mõõdet võib leida muistsest budistlikust pühakirjast nimega “Satipaţţhāna sutta”. See sutta – või õpetuse “lõng” – on süstemaatiline teejuht täieliku tähelepanu arendamiseks. See õpetab meid teadlikkust arendama, samuti seda, mille suhtes teadlikud olla ning kuidas teadlikkus viib tegelikkuse olemuse mõistmiseni. Buddha kirjeldatud nelja teadlikkuse mõõtme seas tuleb esimesena keha ja selle liigutuste teadvustamine.
Kehateadlikkusel on mitmeid positiivseid omadusi. See muudab meid rahulikumaks ja edukamaks, meie liigutused muutuvad väärikamaks ja graatsilisemaks, samuti on see mõjuv vastumürk stressi ja ärevuse puhul. Kehateadlikkus muudab meid tõelisemalt elavaks. See on ka mõistmise arendamise oluline külg, nagu me peagi näeme. Teadlikkus oma kehast tähendab põgenemist draakoni peast ja mao kehast. See seisneb kehatajude märkamises, nende juurde jäämises ja läbielamises. See tähendab kehalisust. Me võime alustada sellest, et paneme tähele oma kätt, mille me välja sirutame, et bussis ülemisest käsipuust kinni haarata, kuid see süveneb harjutamise käigus ning muutub üldiseks kehalise ergastatuse ja elujõu tundeks. Viimaks saab sellest kogemuse loomuse uurimine. Ent enne, kui me asume teadlikkuse esimest mõõdet uurima, peame vaatlema, kuidas oma kehasse suhtume – sest see, kuidas kehast mõtleme, määrab ka selle kogemise viisi.
Kõik, mida me tunneme, ütleme või teeme, mõjutab meie keha. Emotsioonid käivad kokku südamelöökide, peas lahtirulluvate lugude ning kehas toimuvate keemiliste reaktsioonide ja lihaste liikumisega. Ning see toimib ka teistpidi – kehas toimuvad muutused mõjutavad tundeid ning mõtteid. Unetu öö muudab meid ärrituse suhtes haavatavamaks, nohu raskendab keskendumist, igakuised hormonaalsed tsüklid põhjustavad tujukõikumisi.
Me saame siiski oma meele kallal tööd teha, kui oma kehale tähelepanu pöörame. Meel ja keha on omavahel seotud. Meelel on sügavust ja kogemusel on sügavust. Ka kehal on sügavust. Meel ja keha pole kaks erinevat asja, nagu läänes arvatakse. Kehateadlikkus on retk sügavusse. Kui meel jõuab sügavamale, siis süveneb ka meie kogemus kehast: mõlemad muutuvad aina peenekoelisemaks, rikkalikumaks ja omavahel lõimunumaks. Iga sügavam kogemus väljendab ka seotust ja terviklikkust. Sellega kaasneb tunne, et meel ja keha saavad üheks. Üheks saamine vabastab energiat. Meil just nagu polekski ainult üks, vaid mitu mina, mis meid eri suundades tõmbavad, eri asju soovivad ning meie sisimas kontrolli üle lahingut peavad. Sisemine konflikt, mida me üldse teadvustada ei pruugi, röövib meilt energiat. Ning see konflikt avaldub meie kehas pingete ja blokeeringutena. Seega soovime oma konfliktsed pooled harmooniliseks tervikuks ühendada. Kehateadlikkus – mille käigus meel üha uuesti keha juurde naaseb – on üheks tulemuslikuks viisiks selleni jõuda. Kehateadlikkus toob meid maapinnale tagasi ja muudab meid stabiilsemaks. Peame lihtsalt tähele panema, kui meel järjekordselt mõne väikese fantaasia või enesepettuse küüsi langeb, ning sealt keha juurde naasma – jalgade juurde kõnniteel, selja juurde autoistme vastas.
Praktiseeri teadlikku kõndi
Keha on meie teadlikkuse alus. Iga kord, kui keha juurde naaseme, jõuame vahetu tunnetuskogemuseni ega ole justkui kusagil mujal. Oma kehalisusele keskendumine – riiete puudutus naha vastas, jahe tuulehoog näol, kõnniteel sammuvad jalad – on lihtsaks viisiks, kuidas mürgitatud meele eest pääseda. Mürgitatud meel on kiirustav, stressis ja sundmõtetest haaratud. Mürgitatud meeles sünnivad mõtetest uued mõtted: neist saab kakofoonia, mis koosneb poplugude meloodiatest, negatiivsest enesehinnangust ning ennastkordavatest vaadetest.
Keha juurde naasmine on selle põhiliseks vastumürgiks. Kuid muidugi oleks ebarealistlik nõuda, et sa kogu aeg oma keha teadvustaksid. Pigem võiks sellest mõelda kui teadlikkussaarte loomisest. Need teadlikkussaared mõjutavad viimaks kogu su kogemust. Seega palun sul edasipidi tegelda spetsiifiliste teadlikkusharjutustega.
Me alustame kehateadlikkuse arendamisest igapäevase teadliku kõnni ajal. Ma palun sul selle nädala jooksul iga päev see jalutuskäik ette võtta. Muidugi võib see mõnikord meelest minna või siis otsustad mõne päeva vahele jätta. Ilmselt on jalutuskäiku lihtsam iga päev teha, kui selleks ka hästi valmistud: kui mõtled ette probleemide peale, mis sind selles takistada võivad. Nagu juba rõhutanud olen, võib hoolikas planeerimine olla edu tagatis – ning edu all pean ma silmas harjutuse tegelikku sooritamist!
Mõned nõuanded valmistumiseks:
Mõtle mõne igapäevase jalutuskäigu peale. Tähtis oleks valida teekond, mida nagunii iga päev käid. Kui jalutuskäik su igapäevase rutiiniga kokku ei sobi, võib see kergemini tegemata jääda.
Jalutuskäik ei tohiks olla pikem kui 20 minutit, kuid mitte lühem kui viis minutit. Üle 20 minuti nõuaks liiga palju, kuid alla viit minutit saaks vaevalt jalutuskäiguks nimetada! Võid näiteks valida kümneminutilise jalutuskäigu rongijaama, bussipeatusesse või lastesõime.
Kirjelda oma teekonda. Kirjuta valitud teekond oma päevikusse võimalikult detailselt üles. Kujuta seda mõttes ette: “Ma kõnnin postkontorist ja keemilisest puhastusest mööda, jõuan supermarketini, pööran paremale seda ja seda tänavat mööda ning vasakule käele jääb park…” Kui selle kirja paned ja endale ette kujutad, on sul ka paremini meeles, mida tegema pead. Sellest saab meeldetuletus.
Ma pean üha uuesti rõhutama, et kõige olulisem meeles pidada, et me peame teadlikud olema. Seega pane kõik kirja. Kui oskad, siis joonista oma teekond üles – kasvõi kriipsujukude ja pulgakommi moodi puudega -, sest see abistab meelespidamisel. Mida üksikasjalikum joonistus on, seda parem.
Mõtle võimalike probleemide peale. Kirjuta üles võimalikud takistused, mis võivad sul segada teadliku kõnni ajal oma keha teadvustamast. Näiteks kohtad tänaval mõnd tuttavat või on sinu päevaplaan päevast päeva erinev. Vahest on nädalalõppudel päevaplaan teistsugune? Võibolla eelistad hoopis jalgrattaga sõita?
Leia probleemidele loovaid lahendusi. Milliseid lahendusi välja pakud? Nädala sees võid raudteejaama jalutada, kuid nädalalõppudel parki minna. Või siis esimesed 10 minutit oma rattasõidust teadlikkusele pühendada: märgata oma tagumikku sadula vastas ja jalgade kokkupuudet pedaalidega. Võid oma auto töökohast kaugemale parkida või bussiga tööle sõites üks peatus varem maha tulla.
Pane sobiv valik kirja. Ole võimalikult üksikasjalik: üks jalutuskäik päevas, selle pikkus, sellega kaasnevad takistused ning nende loovad lahendused.
Vaata tehtu üle. Teadlik kõnd on meie igapäevane täieliku tähelepanu harjutus. Seega võta mingi hetk päevast (näiteks viimane asi enne magamaminekut või esimene asi tööle jõudes) ning kirjuta üles, kas sul oli meeles kõndi sooritada, kuidas see läks ja mida selle käigus tähele panid.
Teadlikult kõndimine ei tähenda mingit sunnitud või kunstlikku kõndimisviisi. Selleks ei pea isegi aeglaselt käima. Jah, mõningate kõndmeditatsiooni harjutuste puhul on väga aeglane kõnd soovitatav ning sel on oma väärtus (eriti meditatsiooni mõjude märkamiseks), kuid nõnda tööle kõndides näeksime küll üpriski tobedad välja! Seni oleme kõndinud täiesti loomulikult, teadliku kõnni puhul paneme seda lihtsalt tähele.
Järgnevalt mõned nõuanded, kuidas seda teha: Too kõndides tähelepanu oma kehale ning selle liigutustele. Iga kord, kui tähelepanu hajub, too see rahulikult ja loomulikult keha juurde tagasi. Pööra tähelepanu jalataldadele. See on eriti kasulik siis, kui kiirustad või oled närviline. Pane tähele, kuidas keha raskus läbi jalataldade maani jõuab, ning ole teadlik maapinna toetusest. Too oma tähelepanu selle juurde üha uuesti tagasi. Kasuta loendamistehnikat. Seda võib kasutada koos jalataldade teadvustamisega. See aitab tähelepanul vahetute kehatajude juures püsida. Sammude lugemine on väga hea viis kõndmeditatsiooni sooritamiseks, eriti siis, kui oled segaduses või stressis. See on ühtlasi hea viis keskendumise tõhustamiseks, kui alles teadliku kõnniga alustad. Ma soovitan peale iga sammu numbreid loendada, alustades ühest. Astud sammu ja ütled mõttes “üks”. Siis järgmine samm ja “kaks”, kuni kaheksani välja. Kui kaheksani jõuad, loenda iga sammu juures tagurpidi. Samm ja “kaheksa”, samm ja “seitse”, samm ja “kuus” jne. Võid seda teha näiteks esimese viie minuti jooksul või siis kogu kõnni vältel. Kasuta sõnu või lauseid. Ole kõndides teadlik kogu oma kehast ning kasuta lauseid, et kogemuse juures püsida. Võid korrata fraase “kõnnin teadlikult”, “kõnnin rahulikult”. Või siis leia oma sõnad, mis sind harjutusega emotsionaalsest seovad.
Kõnni ning lase asjadel minna. Ole teadlik kogu kehast, pöörates erilist tähelepanu tunnetele, mis seonduvad mure või ärevusega, olgu need siis kehalised või vaimsed. Proovi neist lihtsalt lahti lasta ning lõdvesta kõndides oma keha ja meel. Too oma kogemusse tänulikkust. Pane eriliselt tähele meelte kaudu kogetavaid meeldivaid tajuaistinguid. Tunne naudingut näiteks oma keha liikumisest, tuulest naha vastas, soojuse või jaheduse tundest. Püüa märgata meeldivaid vaatepilte ja helisid – lillede värvi, musträstaste laulu. Kasuta kujutlusvõimet. Võid proovida kasutada kujutluspilte, näiteks seda, kuidas iga sammuga puhkeb su jala all lootoseõis, või siis mõelda maapinna sügavuse peale jalgade all. See on hea viis harjutuse huvitavamaks tegemiseks.
Ebakõlade märkamine
Meil kõigil on omalaadne nn ebakõlade radar – miski, mis hindab erinevust meie praeguse seisundi (või selle, mida selleks peame) ning mingisuguse eeskuju või ideaali vahel. Ebakõlade märkamise kaudu ilmneb meile erinevus meeleseisundi vahel, milles oleme, ja meeleseisundi vahel, mida soovime, ootame või eeldame. See on vältimatu ning sageli ka kasulik ja terve nähtus. See annab meile märku muutuste vajadusest ning innustab meis soovi vähendada vahet meie praeguse oleku ja soovides kangastuva vahel. Kuid probleem on selles, et paljud asjad, mis seda tunnet tekitavad, seostuvad eluvaldkondadega, kus pole võimalik koheseid ja ilmselgeid samme astuda – näiteks soov olla õnnelik või enesekindel. Meelel ei jää üle muud, kui korrata üle kõiki võimalikke teid erinevuse vähendamiseks. Kuid see võib kujuneda tarbetuks unistamiseks: me arvame, et üritame olukorrale lahendusi leida, kuid tegelikult pigem halvendame seda. Sellises meeleseisundis avastame, et mõõdame pidevalt ja valulikult, kas oleme (või ei ole) erinevuse vähendamisel edasi jõudnud. See võib tekitada pideva kindlusetu tunde, et meil jääb eesmärgist alati midagi puudu ning me ei suuda oma ideaalidele vastata ega olla need, kes peaksime olema.
Üks vaimse elu raskusi – või igasuguse elu, mis soovib mingite ideaalideni jõuda ja õnnelikumaid, rahulikumaid, targemaid meeleseisundeid tekitada – on leida teid muutusteni jõudmiseks ilma ebakõlade pärast liigselt muretsemata. Üheks sundmõtlemise vastumürgiks (mida varsti lähemalt vaatleme) on oma kogemuse keskendamine praeguse hetke tegelikele tajudele. Ning selle saladuseks on meele toomine keha juurde.
Allikas: Hullusest päästab meid teadlikkus, mitte unelemine!
Tunnete muutmiseks on vaja oma emotsioone teadvustada ja need vabastada
Ära ela vaid lootuses paremale homsele, ole õnnelik juba täna!
