Enda tähtsustamine ehk kõige võtmine enda kohta käivana on isekuse ülim väljendus, sest oletame, et kõik käib "minu" kohta. Kasvatuse ja kodustumise kaudu õpime asju isiklikult võtma. Arvame, et vastutame kõige eest. Mina, mina, mina, aina mina! Mida tahes teised teevad, ei tulene see sinust. See tuleneb neist endist. Kõik inimesed elavad oma unenäos, omaenda meeles, nad elavad meie omast täiesti erinevas maailmas. Kui võtame midagi isiklikult, siis oletame, et nad teavad, mis meie maailmas on, ja püüame oma maailma nende omale peale suruda. Isegi kui olukord näib äärmiselt isiklik, isegi, kui keegi sind otseselt solvab, pole sel mingit pistmist sinuga.
See, mida nad ütlevad, see, mida nad teevad, ja arvamused, mida nad väljendavad, tulenevad kokkuleppeist nende peas. Nende arvamus tuleb kodustumise programmeeritusest neis endis. Ära võta seda isiklikult, kui keegi avaldab oma arvamust, öeldes: “Hei, sa näed eriti paks välja.” Tõde on selles, et too isik tegeleb oma tunnete, uskumuste ja arvamustega.