Ärevuse puhul on vältimine igati loomulik reaktsioon. Inimesed, kes ise ärevust ei koge, ei pruugi aru saada sellest, miks üritavad mõned teised teatud sorti olukordi vältida. Nad võivad imestada, et miks küll väldivad mõned kolleegidega või sõpradega lõunastamist? Vältimise kohta võib tuua tohutu palju näiteid, mis kõik on vältija seisukohast võrdselt ärevusallikad. Tõsiasi, et teised seda ei mõista, on lihtsalt neutraalne fakt. Kui me anname emotsioonidele voli, tundes viha või häbi või süütunnet, siis see jätab meid lõksu.
Kui tunneme end vältimise pärast süüdi, on tulemuseks üks kahest asjast (või ka mõlemad):• see suurendab ärevust, sest oleme mures, millise hinnangu teised meile annavad;• me ei suuda luua ja elada elu, mida sooviksime, kuna üritame elada teiste nägemuse kohaselt.Tulemuseks on tõeline ärevuse keeristorm. Ärevad mõtted, emotsioonid ja käitumisviisid pole kuhugi kadunud, aga kui me tunneme lisaks end ka süüdi, et väldime teatud inimesi ja olukordi, siis ärevus suureneb veelgi.Mõnikord saab see meie mõtetes nii keskse koha, et kestab nii päeval kui öösel. Mõtleme eesootavatele tundidele hirmuga ja üritame plaane seada selliselt, et ebamugavaid olukordi õnnestuks vältida.
